Räägitakse, et igiammusel ajal olnud Taevaisa järjekordselt meie Maa peal ringkäiku tegemas. Kaasas kandis ta suurt kotti, milles Rikkalikud Annid ausatele ja headele inimestele. Tõttas nii väga inimesi rõõmustama, et jalg jäi kiiruga Karpaatide taha kinni ja kott kukkus maha….Pudenesidki Jumala Annid mööda tervet meie maad laiali…..
Vene maa… Maa, mille südameks oli kolmnurkne ala, tippudeks Kiiev, Rossi jõe lähe Bila Tserkova ligidal ja Rodeni linn paigas, kus Ross ühinemas Borysthenese-Danaprise jõega.
Maa, kus iidsetel aegadel on valitsenud Päikese kultus, usk Valgusesse ja Elusse. Meie südamesopis ja hingesügavikus kõlab üha käskivamalt Esiisa hääl, Taadi hääl:
Austage oma Isa, austage neid, kes teist vanemad,
Armastage oma Ema, kummardage Naise ees.
Pidage truult kinni Abielukohusest.
Hoolisege oma Laste, oma Kodukolde soojuse eest…
……Teadmataadi hallid juuksed on hõbeniidid, mida mööda jõuab Aegade hämarusest pärale meie Esivanemate Tarkus. Hallipäisel Teadmataadil on meile LÄKITUS. Läkitus, mis tuleb IGIAMMUSTEST AEGADEST….
1. TARKUSEKIVI.
Küla Tšerkassõmaal.Vana kõrge pähklipuu all Tammelaua ääres istub mõtteis hallipäine vanake.
See on vanaTeadmamees…..
Kes seal astub laua äärde ja võtab taadi vastas istet?
See ju tema õpilane, tudeng.
„Taadike, meil on praegu suvevaheaeg ja ma sooviksin teie juures õppida. Mind huvitab väga ravitsemine.“
„Mis siis ikka, pojake, kui sa tahad õppida – järelikult on põhjust. Näed, metsa juures on kivi. Ole hea ja mine too see siia…..“
Noormees täitis vanataadi soovi.
„See on esimene õpptund – kõige tähtsam. Kuid arvan, et aru saad sa sellest hiljem. Nüüd võta istet.“
Õpilane läks veeämbri juurde, täitis kruusi ja kustutas janu – küllap oli väsinud rasket kivi tassides. Ülejäänud vee viskas kõravalasuvasse roosipõõsasse.
„Ole hea, võta ämber, kalla vesi puu alla ja too värsket, kui sul raske ei ole.“
Noormees täitis taadi sellegi soovi ja istus, valmis kuulama õppetundi.
„No näed, pojake, esimene ülesanne on sinu poolt juba täidetud, kuid sa ei mõistnud seda. Sa tulid saama teadmisi, aga teadmised – see on väga individuaalne asi ja seda ei anta edasi mitte ainult sõnadega, vaid ka tegevusega. Teadmised nõuavad „tasu“.
Kõige eest on vaja tasuda, eriti aga teadmiste eest. Ja tasu ei ole vajalik mitte õpetajale, vaid õpilasele endale. Seda kinnitasid sa ise, kui valasid pool kruusi põõsa alla. Tahtsid juua, aga vett võtsid rohkem, kui vaja oli. Miks siis? Sellepärast, et sa ei hinda vett, võõrast vaeva – sa ei ela ju kõrbes, ja uut ämbritäit ei olnud raske tuua. Sellepärast ma palusingi sul tuua uue vee.“
„Tähendab, teie palve oli siis õppetund?“
„Jaa. See, millesse ei ole pandud oma vaeva, oma tööd – seda ei hinnata kunagi, ja pealekauba jäetakse end elujõust ilma.“
„Kas ma pidin kivi tooma samal põhjusel?“
„Kivi oli tasuks esimese õppetunni eest, aga samas ka prooviks, kuidas sa austad vanemaid inimesi. Või siis võis seda lugeda alandlikkuse prooviks. Selle eksami sooritasid sa väärikalt, aga veega ilmutasid tähelepanematust ja tänamatust.“
„Ma ei saa aru, kas see oli siis nii tähtis?“
„Oskus tänada maailma on väga tähtis sellele, kes tahab teda mõista. Sest õppetund teadmistest – see ei ole ainult sõnad, vaid ka tuulekohin, ja külmetus ja valu, naeratus ja armastus ning vihkamine… Aga kõige selle eest me oleme kohustatud tasuma. Alles siis saab õppetund sinu osaks, alles siis omandad selle ja õpetus hakkab sind ümber kujundma.“
„No aga kuhu jääb siis omakasupüüdmatus, heldus?“
„Oh, pojake, need on tähtsad mõisted. Peab meeles pidama, et tänulikkus kogemuse eest on eelkõige vajalik sinu enese kasvuks, muidu see kogemus, mida elu kingib, kaob sinust niisama kasutult nagu vesi, mille sa nii hooletult maha valasid. Nüüd aga mine, mõtle, ja alati – homme, ülehomme, alati – mõtle, kuidas tänada kogemuse eest….
Kui sa nüüd oma südames ei ole loobunud mõttest edasi õppida, siis on mul alati rõõm sind uuesti näha.“
2. „KOHUSTUS TÄNADA“
„Vanaisa, kui ma eelmine kord valasin ülejäänud vee põõsasse, te noomisite mind. Aga ma ju kallasin taimele ja sellega teenisin teda.“
„Nii see on, kuid sa tegid seda mõtlemata, endale teadvustamata. Kui sa oleksid võtnud vett ja valanud põõsastele, mõeldes, et aitad neid, oleksid sa sooritanud mõtestatud teo. Eile said roosipõõsa juured ainult juua paljast vett, aga kui sa oleksid kastnud teadlikult – siis koos veega oleks roos tunnetanud sinu tähelepanu, hoolitsust. Õitseajal oleks ta kindlasti pühendanud nimelt sulle oma tähelepanu – ilusa õiega, õrna lõhnaga ja hea kasvuga.“
„Veel olen ma mõelnud sellele, kuidas ma saaksin teid tänada selle eest, et te mind õpetate. Kuid ma ei ole suutnud midagi välja mõelda. Kuidagi ebamugav on…“
„No miks sa mind solvad, pojake? On näha, et sa ei ole veel mõistnud tänulikkuse olemust. Ei tule mõelda „spetsiaalsele“ tänulikkusele – see ei ole aus, vaid on mäng.
Tänulikkus maailma vastu peab seisma südames alati nagu elu tugisammas – ja mitte ainult heade, vaid ka valulike õppetundide eest. Ainult siis inimene kasvab. Näed, minu juures käib palju rahvast ja jõudumõõda aitan neil lahendada probleeme, leida teed tervisele. Nad on tänulikud. Kes kuidas saab, nii ta ka väljendab oma tänutunnet.“
„Ja, mida nad annavad teile, vanaisa?“
„Mida kellelgi on, kes mida soovib, seda ta annabki minu töö eest. Ei tohi ise määrata tasu, las inimene ise hindab minu tööd – abisaaja peab ise määrama tänuhinna.“
„Aga kas raha või mõne teise asja, näiteks õuna vahel on vahet?“
„Kõik, mis inimesel on, on osa tema olemusest, osa tema elujõust. Aga ühel tingimusel, et see ei ole varastatud, vaid tööga välja teenitud. Ja inimene kingib vahetuseks minu töö eest osa oma olemusest, osa oma hingest, olenemata selle ainelisest kujust – olgu see siis raha, õun või kas või kivike, mis teelt leitud. Selles on tervise saavutamise ja heaolu suur saladus, sest sellest, kuidas ma kingitud asja kohtlen, sõltub edaspidi inimese tervis.“
„Ei saa aru, kuidas see võib teiega seotud olla?“
„Kui see asi ei leia kasutust, ei tunne inimene täit rõõmu, kuigi ta ei saa sellest teada. Kui me aga praegu sõõme isuga ja tänutundega neid pirne siit laualt, siis tütarlapsel, kes neid korjas ja tõi, hakkab hingel veel soojem ja valgus ei tule tema juurde ainult keskpäeva päikeselt, vaid ka südame sügavusest – valgus, mis on sündinud meie tänust talle.“
„Aga kui neid mitte süüa ja nad mädanevad ära?“
„Sellest tuleb mulle ainult halba.“
„Aga tütarlapsele?“
„Tütarlapsel on kerge, kuid ta ei ole rõõmus, sest tema tänas, aga mina jäin külmaks ja tähelepanematuks tema tänu suhtes.“
„Aga miks teil on sellest halvem? Te ei teinud ju midagi halba.“
„Mitte midagi teha on teinekord hullem, kui midagigi teha. Maailm pöördus nende pirnide kaudu minu poole. Neis ja tüdruku kätes on Jumala hääl, mis väljendus tüdruku palves teda aidata.
Kui ma jään kurdiks Kõiksuse kutsele, siis Kõiksus karistab mind. Karistus on sama tugev, kui on see jõud, millega ma saaksin aidata seda inimest. Ma olen kohustatud! Kohustatud aitama palujat täpselt samuti, nagu ma olen kohustatud sinuga praegu vestlema, mu noor sõber.“
„Aga miks just kohustatud, vanaisa?“
„Vaat sellele mõtlegi….“
3. TRADITSIOONI JÄRGIMINE.
„Ja ikkagi, vanaisa, millal te räägite mulle sellest, kuidas te inimesi ravite?“
„Aga kas me siis räägime millestki muust?“
„Ma saan aru, et kõik on tähtis, kuid tahaks kuulda ka midagi konkreetsemalt.“
„Noh, kui tahad, eks siis kuula: esimene raviviis on keha tervendamine; teine – hinge ravimine; kolmas, kõige keerulisem meetod on ravi…. Õigemini isegi mitte ravi, vaid abistamine, kuidas saada tervet eluvaimu.“
„See on mulle täiesti arusaamatu, vanaisa! Kord te räägite üldistest asjadest, lihtsatest ja kättesaadavatest, kuid minu meelest on need tervendamiskunstist kaugel, teinekord jälle teete vaid napilt juttu asjadest, mis on lihtsale meditsiiniinstituudi tudengile täiesti mõistetamatud.“
„Ära kiirusta, pojake, tunnetamise tee on keeruline. Ma olen juba öelnud, et õpetus koosneb mitte ainult sõnadest, vaid ka tegutsemisest. Selleks et mõista teisi, tuleb eelkõige aga mõista iseennast ja valitseda end!“
„Aga kas ma siis ei valitse ennast? Teen, mida tahan, ja püüan teie nõu kohaselt end kontrollida. Kas see siis pole „enesevalitsemine“?“
„Sa mõtled, et nii ruttu võib õppida, kuidas iseenda peremeheks saada? See on enesepettus… Isegi väga tugev ja arenenud inimene võitleb terve elu selle eest, et ennast valitseda. See tee algab sellega, et kõigepealt tuleb korda seada ja puhastada oma ihu, seejärel tuleb samamoodi teha rõivaste ja materiaalse keskkonnnaga – see harmoniseerib suhteid lähedaste ja sõpradega. Vaid siis kujuneb tal kindel kord, mis tähendab, et ilmneb ka võim oma tunnete üle. Ning alles pärast seda, kui inimesele on osaks saanud osavõtlikkus ja kaastunne teiste vastu, saavutab ta intuitiivse tunnetamise suurepärase ande, tunnetades nii teisi olendeid kui ka kogu ümbritsevat maailma tervikuna. Ainult pidev enesekontroll annab talle Mõttejõu, Mittetoimimise jõu.
Võib-olla ma räägin sulle sellest liiga vara. See on tegelikult pikk, väga pikk tee ja vähe on neid, kes jõuavad isegi vaid poolele teele…Meeldiv on see, et inimene vähemalt püüdleb teiste aitamise poole, vähemalt huvitub sellest. Vaat nii, pojake…
Mäletad, eile lõkke juures läks sul puru silma ja kaua ei saanud sa normaalselt näha. Üks väike purukübe – ja võttis ära sinu nägemise! Samuti on keha saastumine tõsiseks takistuseks igale inimesele, sest ei luba Kõiksust täielikult tunnetada…
Ihupuhtuse eest hoolitsemine mitte ainult ei puhasta meie meeleelundeid, vaid ka distsiplineerib meie vaimu, tugevdab tahet ning õpetab meile tähelepanemist ja oskust kanda hoolt mitte ainult enda eest, vaid ka ligimeste eest.“
„Vanaisa, kas te nõuate seda kõgilt, kes tulevad teie juurde abi saama?“
„Muidugi räägin ma sellest. Ilma selleta ei saa: tervist ei tule enne, kui ei ole korda. Enne kui panna mähis, tuleb haava puhastada.“
„Mida te isiklikult mulle soovitaksite? Kuidas oleks teie arvates kõuge parem oma keha eest hoolitseda? Kuidas teda puhastada?“
„Hea küsimus. See on selle vääriline, kes tahab teisi aidata. Sa hakkad mind rõõmustama, pojake“
Kuula siis hoolega.
Kui oled ärganud, siis kõigepealt tõuse kiirustamata voodist, mine värske õhu kätte ja hinga seda sisse: las „vana vaim“ läheb sinust välja. Pärast seda pese end jaheda veega, või veelgi parem, võta dušši. Sellega ergutad oma ihu ja valmistad teda tegevuseks ette. Õhtul, pärast toimetamisi, enne seda, kui magama lähed, ära unusta end pesemast, lõdvesta soojas vees oma lihaseid, lase väljuda kõikidel šlakkidel, mis on päeval kohunenud ja sellega valmistad ennast ette rännakuks uneilma.
Hommikune ja õhtune pesemine – see on omapärane pihikord. Peamine on, et püüaksid aru saada musta ja puhta ihu erinevustest, mis ju ometi on olemas. See on sulle järgmine ülesanne.“
„Kas seda peab alati järgima?“
„Ei, see ei ole kohustuslik. Kuid algul on seda vaja. Kui hakatakse ehitama maja, alustatakse vundamendist. Vundament katuseni ei ulatu – ta on ju kõigest alusmüür. Kuid ikkagi on ta alus sellele, mis järgneb kõrgemal. Mis hakkab seisma tema peal.“
„Tähendab, pärast ei ole vaja end pidevalt pesta?“
„Ei, pesta ja puhtust pidada tuleb alati, kuid selle protsessi aeg, viis ja tihedus sõltuvad juba situatsioonist ja hetkevajadusest.“
„Aga miks te siis mulle soovitavale teha just nii ja mitte teisiti?“
„Võid toimida, nagu tahad. Mina ei soovita, vaid vastan sinu küsimusele. Kuid otstarbekohane on see kahel põhjusel. See, mida soovitasin, on hea alusmüür, ja kui seda järgida, siis tänu ülesnäidatud distsipliinile näitab elu ise hiljem ette, kuidas selles plaanis toimida.
Alguses on kord väga tähtis. Ilma selleta sa ei liigu teadmiste õppimises edasi, nagu muide ka igas muus ettevõtmises…“
„Aga teine põhjus?“
„Teine on veel peenem… Esialgu on sul sellest raske aru saada. Sa oled kindlasti vaadanud filme idamaiste võitluskunstide õpetajatest. Seal on selline traditsioon – relva pärandamine. Sõna, teadmine – need on samuti Relvad, ja neid saab edasi anda nagi Väge, õpetajalt õpilasele. Ja siis kannab õpilane endas Oma Õpetaja Väge, aga koos sellega ka Traditsiooni – selle Vaimse Pärandumise pika ahela Väge…Hea küll, sellest me veel räägime, esialgu ei ole sulle seda vaja.
Mis sind veel huvitab?
„Aga kui ma natukene muudan teie nõuandeid? Näiteks, hakkan pesema kolm korda või siis ainult üks kord päevas?“
„Esimesel juhul see erilist tähtsust ei oma: on ainult tähtis, et sa peaksid alati olema puhas. Kuidas sa seda saavutad, on su oma asi, kuid Kord on alguses mõõdapääsmatu ja kohustuslik, nagu vundament , millest me rääkisime. Ilma distspliinita kaugele ei jõua….“
„Aga teisel juhul?“
„Teisel juhul pead sa rangelt järgima Õpetaja juhatusi.“
„Missugune on siis erinevus õpetuse järgimise ja väikeste muudatuste tegemise vahel?“
„Erinevus on tohutu.“
„Ja milles see seisneb?“
„Kui inimene järgib ainult omaenda vajadusi, siis ta areneb ainult ise, saamata toetust välismaailmast. Kui inimene aga järgib tavasid, omandab ta kollektiivse jõu. Ta on jõu poolest individualistist tugevam ja on võimeline saavutama kõrget positsiooni ühiskonnas või siis ona kunsti vallas. Elades omaette, oled jõult nõrgem, kuid mingil määral vabam. See on kahesugune vabadus: ta kas hävitab inimese või annab talle piiramatud võimalused…. Nii see kui ka teine väärivad tähelepanu. Inimese tee harmooniani järgib mõlemat võimalust. Me räägime sellest edaspidi veel palju…“
„Aitäh, vanaisa! Ma olen väsinud ja tahan kõige üle järele mõelda.“
„Hea küll, pojake, mul on hea meel sind uuesti näha – sa tood minu liginevasse vanadusse elu juurde ja ma olen sulle selle eest tänulik.“
4. SÜDAME TERVENDAV JÕUD.
„Vanaisa, ma nägin, et täna käis teie juures üks naine lapsega. Teie, heitnud lapsele vaid pilgu, rääkisite juba midagi emale. See kestis nii vähe aega, kuid naine naeratas, tänas ja lahkus. Kas te ei suuda seda last aidata?“
„Näib, et sa oled muutunud tähelepanelikuks. Pealegi võib sinu küsimuse võtta tänase õppetunni teemaks. Ma rääkisin emale, kuidas ta ise võib aidata oma last, et see rahulikult magaks.“
„Kas siis ilma erilise ettevalmistuseta inimene võib teist aidata?“
„Miks mitte? Sellel noorel emal on väga hell ja armastav süda.“
„Aga teadmised? Kas siis üksi südamesoojusest aitab?“
„Selleks et aidata oma last, on sellest küllalt.“
„Mida te siis soovitasite talle?“
„Kõigest õigesti pesta ja kuivatada maimukese riideid.“
„Ja kas see on piisav tervendamiseks?“
„Kui suunata oma armastust õigesti – siis piisab. Armastav ema on võimeline tervendama paremini kui ükski ravitseja.“
„Isegi teist paremini, vanaisa?“
„Isegi minust paremini.“
„Kui haigestub selle naise mees või ema? Kas ta ka neid saab ravida?“
„Kui ta neid armastab, siis saab küll.“
„Aga kui ei armasta?“
„Kui ei ole armastust või kas või natukenegi kaastunnet, siis ei ole mingisugust efekti.“
„Teie järgi siis, kui on hea süda, pole vaja midagi teada ja võib ka ravida?“
„Heasoovlik süda – see on juba Suur Teadmine! Teadmine, mis tuleb inimhinge sügavusest, ei vaja mingeid seletusi….“
„Aga miks headel emadel lapsed ikkagi haigestuvad?“
„See tuleneb meis kõigis elavast Laiskusest, Emad ei tee laste kasvatamisel õigeid otsuseid.“
„Milles siis need hooldamise põhimõtted seisnevad?“
„Üleüldises mõttes tähendab see kogu meie tegevuse teadvustamist, aga konkreetsemalt: tuleb omandada oskus teha tööd töö pärast ning töö käigus tasa ja targu järgida oma üllate kavatsuste haljast juhtlõnga. Antud juhul peab see naine masinaga pesemise asemel pesema käsitsi, veel peab kaasnema tööarmastus ning soov omada terveid lapsi.“
„Oh, kui segane see kõik on. Ma kuidagi ei taba õiget mõtet, vanaisa.“
„Heakene küll, räägin natukene arusaadavamalt. Kui sa näiteks keelega proovid patareid, siis ta „näpistab“ sind. Kui sa pakasega paned niiske käe vastu rauda, „haarab“ see sinust kinni. Nii ka riietusega – see, mis on käsitsi pestud, kogub endasse inimese „laengu“, talletab tema jõu, tunded ja koguni mõtted…. Jõud kaob sealt küllalt kiiresti, tunded jätavad sügavama mulje, kuid mõte – vaat see jääb sinna nähtavasti igaveseks. Kas nüüd on arusaadavam?“
„Hakkab selginema, vanaisa! See on tõepoolest väga huvitav! Nii lihtne ning samal ajal nii keeruline.“
„Kuula edasi. Väga tähtis sinu jaoks on mõtestada kuuldut ja leida ümbruskonnast analooge. Kui pestakse masinaga, siis see vaid puhastab pesu. Käsitsipesu aga, nagu ma rääkisin, annab talle elu. Kuid ka see pole veel kõik. Edasi – kuivatamise meetod. Kõige parem on värske õhk, kus on Tuult, Päikest ja Kuud. Tuul värskendab, korrigeerib Jõudu. Päike lisab sekka naeratust ja elurõõmu, aga Kuu annab sisemist tundesügavust, romantikat.
Ja ära torma triikima! Muidu nurjad kogu kasu, muudad elava hinguse „steriilseks“, elutuks.“
„Kas siis midagi ei tohi triikida?“
„Kui selleks ei ole erilist vajadust, siis on parem seda küll mitte teha. Eriti käib see aluspesu kohta. Aluspesu, pojake, on kindlasti vaja pesta käsitsi! Ja mitte triikida! Rutates ette, ütles, et see reegel kuulub nii-öelda naiste- ja meestehaiguste ravivõtete hulka. Seda oleks kasulik kõigil teada. Kahju, et sellest ei saada praegu aru…“
„Mina ei usu, et näiteks põiepõletikku on võimalik välja ravida ainult hoolika käsitsi pesemisega ja õige kuivatamisega. Paljud inimesed teevad pidevalt nii, kuid ometi ei vabane vaevast.“
„Sa oled unustanud, mida ma rääkisin enne seda….“
„Ma lihtsalt ei jõua kõike nii ruttu läbi seedida, vanaisa.“
„Sa ütled, et paljud hoolitsevad enda eest ja ikkagi on haiged. Luba mul sellega mitte nõustuda! Palju on neid inimesi, kes hoolitsevad enda eest nii, nagu peab? Pealegi – ma olen sellest juba rääkinud – sellest on vähe, kui seda tööd puhtfüüsiliselt toimetada. On vaja, et kehalise tegevusega käiks kaasas rahuldustunne pesupesemisest; lisaks tuleb seda veel teadvustatult teha, tuleb mõelda, et puhtus aitab ravida teie haigust.
Tegevus, Tunne ja Mõte, mis on liitunud tervikuks – see ongi tõeline kunst Elada!…
Kahju, et hakkame seda mõistma alles vanaduses, ja sedagi mitte kõik inimesed…. Ja see,
Kes mõistabki, ei oska seda välja öelda, teistele õpetada – nii vähe on praegu austust vane-
mate vastu. Muide, vanemad inimesed on ise selles süüdi: on vaja õppida end väljendama nii
et see oleks teistele arusaadav.“
„Kas mina, noor inimene, võin ühendada seda kolmainsust?“
„Küsid, kas sa võid targaks saada nooruses?“
„Kas ma saan siis tugevaks?“
„Muidugi võid saada. Iga noor puu kannab endas tulevaste viljade algeid. Kahtlemata kuju-
nevad su teod jõulisteks, tunded samuti, kuid need on impulsiivsed, püsimatud ja seepärast
vähekonstruktiivsed. Tundejõu saavutamiseks on vaja pidevat takistuste ületamist, nii nagu
sa eile tegid metsajooksu, tugevdades südant ja lihaseid. Mõttejõud?
See, mu noor sõber, on eriline teema… Ma arvan, et sellest veel sulle ei räägi, nagunii läheb
kõrvust mööda.“
„Te solvate mind, vanaisa.“
„See on samuti takistus, et sa solvud. Aga mispärast? Kas puu solvub sellepärast, et vara-
suvel ei nopita talt tooreid õunu?
Nagu ma aru saan, on õunapuu selle eest hoopis tänulik. Sügisel on vastupidi: kui jätad
õunad puu otsa mädanema, siis puu solvub, ent korjad õunad ära ja sööd – siis on ta sulle
tänulik ja veel soojendab hinge…“
„See sarnaneb sellega, kuidas me teiega aitasime teha rõõmu tollele tütarlapsele, kui nau-
tisime tema toodud pirne?“
„Aimad sa, kes veel tookord rõõmustas?“
„Mõistan, mõistan! Muidugi oli see pirnipuu, mis oli need viljad kasvatanud.“
„Kas sa nüüd veel solvud minu peale?“
„Ei, vanaisa, ja vabandage väga selle eest. Nüüd ma püüan käituda palju mõistlikumalt.“
„Igal asjal oma aeg, ütleb rahvasuu….“
