5. VASTUVÕTT VÄLIMUSE JÄRGI.

Õue veereb sõiduauto, millest väljub lohakalt riietatud keskealine mees ja ruttas taadi juurde. Õpilane jälgis hoolega ja nägi mitte ainult mehe korrastamata välimust, vaid märkas ka mingit puhevil olekut ja enesega rahulolu, mis oli ühenduses hajevil sahmerdamisega.
Kuni õpilane selle üle mõtiskles, tormas külaline, sedakorda rahulolematuse ja ülbuse mask näol, juba õuest ära, hüppas autosse ja kihutas minema.
„Vanaisa, millega te nii riivasite tänase külalise enesearmastust?“
„Igaühega tuleb rääkida seda keelt, mis talle mõistetav. Tema omapärasele ultimaatumile vastasin ma samaväärselt.“
„Ta tahtis osta tervist. Ma vastasin talle: „Sa õige käi saunas ära, pane puhas ja korralik rõivas selga – siis ma kuulan su ära.“
„Aga kas see polnud julm? Ma ei oleks uskunudki, et te võite niimoodi öelda. Ise te olete rääkinud, et inimestega tuleb viisakas olla.“
„Kuid ma olen ju veel rääkinud, et kõigepealt tuleb olla siiras. See inimene aga ei näe teisi enda ümber ja kõikide asjadega käib samamoodi ringi nagu oma riietega. Ma vastasin talle samamoodi, nagu vastab talle Loodus, mida ta kahjuks ei kuule…“
„See vihastas teda päris korralikult, nagu ma tähele panin. Aga kuhu jääb siis kaastunne?“
„Tema vihas ongi minu kaastunne tema vastu. Ta vihastas ja sellega ma paljastasin ta haiguse. Enne kui ravida haava, on vaja seda uurida ja puhastada. Sellisel moel hakkasin ma tema piiratust ja egoismi paljastama. Minu sõnade kaudu haavas teda ümbritsev maailm, ja see, kas tahad või ei, paneb teda mõtlema…“
„Te ütlesite, et ta end korralikult riidesse paneks. Aga svõib-olla tal ei ole selleks raha.“
„Kui tal ei oleks raha, oleks ta sõitnud minu juurde bussiga. Bensiin ei ole praegu odav.“
„Selge.“
„Kui sa juba puudutasid selle mehe probleemi, võiksime rääkida riietusest, kuna mulle oli eelkõige ebameeldiv tema must ja korratu väimus. Mulle ei ole sümpaatsed need, kes ei hoolitse oma keha ja välimuse eest. Võib-olla kuskil see ei loe, kuid mina olen ka kõigest inimene….“
„Öeldakse, et me otsustame välimuse järgi.“
„Jaa, see on õige, ja mitte juhuslikult. Välimus loob meeleolu, annab energialaengu.“
„Aga kas ka riietus võib ravida?“
„Ravida võib kõik ja riietus ei mängi selles mitte viimast rolli.“
„Kas riietuses on olemas mingi ettekirjutus või süsteem?“
„Võib öelda, et on. Siin mängib rolli nii värv kui ka stiil. Kuid on olemas üldisem seaduspärasus, millest me võiks natuke rääkida. Kõlagu see nii: riietus – see on meie kilp ja meie mõõk.“
„Kas sellepärast kilp, et kaitseb meid külma eest?“
„Mitte ainult. Kaitse välisilma mõjude eest on riietuse otsene, peamine ja loomulik funktsioon. Kuid on veel salajane, varjatud ja müstiline ülesanne. Mustriga vöö, tikandid krael ja kätistel – tead, kust need pärit on?“
„Vanast ajast. See on meie esivanemate, eelmiste põlvkondade looming.“
„Ja mis sa arvad, milles seisneb nende mustrite olemus?“
„Ilu, originaalsus, köitvus…“
„Nii ilu kui ka originaalsus, seda küll, kuid peamine – need olid ohutiseks. Ema loob lapse riietust tikkides ornamendi – sümboli, mis on seotud suguvõsa kosmilise sümboliga, ja loob sellega kaitse. Peale selle antakse sellesse ornamenti osake lapse hingest. Pruut, saates peigmeest pikale teele, peidab mustrisse Armastuse, Truuduse ja Mälestuse, osa oma hingest, mis saab siduvaks sillaks nende kahe vahel.
Vaat, milles on riietuse puhul „medali teine pool“. Ühelt poolt on rõivas ihu kaitse välismaailma eest, teiselt poolt kaitse peenmaterjaalse maailma – tunnete, hinge ja psüühika eest.“
„Selle peale ma ei ole varem mõelnud…“
„Mitte ainult sina! Paljud ei mõtles sellele. Kuigi meil on kusagil nende teadmiste riismed säilinud – kas või juuksenõela puhul, mida ema kinnitab tütre juustesse kaetamise vastu.“
„Aga kuidas on riietus mõõga eest?“
„Sellepärast, et püüab tähelepanu. See on relvaks välismaailma vallutamisel.
Näed, lillel istub liblikas. On ju ilus! Nii ta tahabki sind ja mind. See ongi tema relv.
Tunnista, et Kiievis sa ju vaatad ilusalt riietatud kaunitare?“
„No vanaisa, ma ju olen veel noor!“
„Ega ma ei süüdistagi. See on meie loomulik reaktsioon väljakutsele. Ma ütlesin seda sellepärast, et sa saaksid aru, kui kange relv on riietus.“
„Aga miks on inimesel vaja kasutada riietust relvana?“
„See küsimus on keeruline, nõuab pikka lahtiseletamist, kuid lühidalt võib öelda nii: paljudele on see energia hankimise võimalus. Kui inimene tunnetab sisimas oma disharmooniat, jõu ja eneseusu puudujääki, on hirmul, siis püüab ta puuduvat osa leida ümbritsevat keskkonnast.“
„Kas see on nagu enesekinnituse otsimine?“
„Jah, just enesekinnituse. Ja selleks paneb ta välja peibutuse, riietades end peenutsevalt, mänglevalt. Ning mida rohkem talle tähelepanu pööratakse, seda enam saab ta energiat. Kuna ta ei oska end enam ise püsti hoida, siis otsib ta teistelt toetust.“
„Kas te mõistate neid hukka, vanaisa?“
„Mitte ainult ei mõista hukka, vaid saan ka neist suurepäraselt aru. Kas saab siis hukka mõista last, kes tahab näida täiskasvanuna? Igaüks, kes otsib oma individuaalsusele ilmarahva tunnustust, leiab varem või hiljem nagunii seda, mida on otsinud. Enesenäitamise abil õnnestub paljudel leida mitte ainult poolehoidu, vaid ka halvakspanu, see aga – nagu meie tänase „räpakuti“ puhul – sunnib inimest mõtlema. Kogemus on erakordne imeasi meie enesetunnetuse teel!“
„Tuleb välja, et enesenäitamisel ei ole ainult kasu, vaid ka kahju!“
„Kahju on seesama kasu, ainult mitte väline, vaid kui seestpoolt tulev.“
„Kuidas nii, ma ei saa aru?“
„Lapsepõlves, kui isa juhtus sind rihmaga karistama,olid sinu „salakohal“ pükste all väliselt vorbid näha. Aga mõistuses toimus ajapikku pööre, mis näitas sulle kätte seaduspära: kõik, mida sina üksi tahad, ei ole lubatud!“
„Teie järgi on igas halvas ka midagi head?“
„Minu meelest on kõiges nii head kui ka halba. Aga veel: kõik on omavahel seotud, kõik allub rangetele ja karmidele seadustele, mida me kahjuks, aga ka õnneks ei mõista…“

6. SÖÖGIISU ON HEA NÕUANDJA.

„Vanaisa, viimasel ajal olen ma huvi hakanud tundma tiibeti meditsiiniõpetuse „Gyu Shi“ vastu. Seal pööratakse palju tähelepanu toidule ja isegi öeldakse, et õigesti valitud toiduga või ravida paljusid haigusi. Mida teie sellest arvate?“
„Tiibet Tiibetiks, meie ei ole tiibetlased, kuigi erinevus rahvaste vahel ei ole suur. Toit ongi ravim, ja ravimiks peabki olema toit.“
„Tähendab, kõiki võib ravida toiduportsuga?“
„Ei, sellega ei saa. See on umbes sama, kui hingata sisse hapniku valemit, mis on joonistatud paberile.“
„Ega ma siis nii ei väljendanud ennast. Ma tahtsin teada, kas võib ravida külmetust, valides õige toitumise.“
„Toit – see on peamine Jõu allikas, sellepärast saabki teda edukalt ravimisel kasutada. Kuid peab teadma, et ta ei anna Jõudu ainult organismile, vaid ka haigusele, tugevdades selle postitsioone.“
„Kuidas sellest aru saada?“
„On ju nii, et enne kui sa valad purki värsket kompotti, viskad hapuks läinud kompoti minema? Muidu ka värske kompott rikneb kiiresti.“
„Ja sellega saab riknenud kompotti ainult rohkem.“
„Täiesti õige. Ka heast toidust ainult koguneb haigust juurde, kui teda enne teatud määrani ei nõrgendata.“
„Tuleb välja, nagu te enne rääkisite, et enne tuleb haav puhastada, haigus välja viia ja alles pärast määrida ravisalvi ja toituda terviseks?“
„Sa ju ise vastasidki oma küsimusele!“
„Aga kuidas kindlaks teha, et haigus on nõrgenenud? Kompott on nähtav, aga haigus?“
„Kui sa oled näljane, kas sa siis tunned seda?“
„Muidugi, mul tekib lausa hundiisu.“
„Täpselt samuti tunneb ka see, kellel haigus hakkab taganema.“
„Aga kui tahetakse haiguse ajal süüa?“
„Sellist asja ei esine, pojake.“
„Ma ei ole nõus.“
„Sa ajad segamini söögiisu ja soovi kasutada toitu rohuna. Kui haige tahabki midagi süüa, siis kindlasti midagi erilist, aga sellega organism näitabki, et vajab rohtu, ja osutab sellele, mida tal vaja oleks.“
„Te tahate öelda, et haige ise ütleb, mida ta vajab?“
„Mitte ainult ei ütle, vaid nõuab seda tungivalt.“
„Mäletan, lapsena, kui olin külmetanud, tahtsin ma kohutavalt värsket külma õuna, aga ema ei lubanud, ütles, et kõrge palavikuga ei tohi külma süüa. Kuid mina tahtsin just neid keldrist, värskeid ja külmi.“
„Nägid, ja sa ei eksinud! Just suur palaviku korral võib külm õun aidata ja veel väga hästi. See on üks rahvameditsiini saladusi.“
„Kuidas toimib see võime, mis aitab ära tunda, mida just on organismile vaja?“
„Ära kiirusta küsima, proovi ise leida vastus – sa ju tead seda.“
„Aga kuhu siis jääb režiim? Ise rääkisite distsipliini vajadusest. Nüüd, nagu ma aru saan, tuleb välja, et toitumise juures ei ole reziim tähtis?“
„Sa saidki õigesti aru; söögi juurde režiim ei kuulu, sest vastasel korral organism lakkab ise määramast oma ravi ja kaotab oskuse end ise ravida.“
„Ma pean teiega nõustuma. Olen oma kogemustest tähele pannud, et süüa on parem siis, kui tahad. Muidu hakkab söögiaja kätte jõudes eralduma maomahl ja kui magu toiduga ei täida, kannatab limaskest. Ja ongi teatud aja jooksul maohaavad käes. Ma olen sel teemal isegi füsioloogia õppejõuga vaielnud.“
„See on üks põhjus. Aga veel on põhjus selles, et söömise suhtes tekkinud refleks pidurdub hormonaalregulatsiooni tunnetust ja siis ei ole inimene enam ise võimeline määrama, mis on talle vajalik organismi tasakaalus hoidmiseks.“
„Loomad oskavad ju seda, on ju nii? Ma olen näinud, kuidas kassid paastuvad.“
„Kui koer haigestub, otsib ta loodusest vajaliku taime ja sellega päästab end. Meie „väikemad vennad“ on tervise küsimustes meist targemad…“
„See on väga huvitav, vanaisa. Ma juba kujutan ette, kuidas seda võiks kirjeldada füsioloogia keeles.“
„No kuidas sa siis seda näed?“
„Kui organismis on ebakõla, mingisuguse elemendi puudus, siis hormoonid teavad seda ja aju püüab kinni hädasignalli. Ajus signaal dešifreeritakse, määratakse vajalik element, seejärel saadetakse „tellimus“ andmepanka, s.o. mällu. Mälus toimub tuttavate võimaluste vahel vajaliku elemendi otsing. Ja tulemuseks ongi meie soov süüa midagi erilist. No kuidas on?“
„Tore tudeng! Sulle on Nobeli preemia kindlustatud“
„Teie teete aina nalja, aga mina mõtlesin tõsiselt.“
„Ka mina räägin tõsiselt. Sai ju selgeks, et ei tohi segada organismil vabalt töötada ja iseennast reguleerida. Režiim rikub sinu poolt kirjeldatud mehhanismi, nii et me ei soovi enam seda, mis vajalik, vaid seda, millega oleme harjunud. Pealegi valel ajal, s.t. siis, kui „laud on kaetud“ ja kutsutakse sööma.“
„Kas te ka seda tarkust kasutate ravimisel?“
„Aga kuidas siis muidu? Võib isegi haiget endalt küsida, mida ta kõige rohkem sooviks. Ja ta vastab. Väga tihti on haige vastus ravijale ettekirjutuseks!“
„Aga kuidas määrata vajalikku kogust?“
„Mürk ei ole mitte aine, pea see hästi meeles! Mürk tähendab doosi! Kõik on ühteaegu ravim kui ka mürk. Mida võetakse parasjagu – on rohuks. Mida aga üle normi – see on mürgiks. Vajaliku koguse määrab samuti organism ise, sinu sisemine tunne – isu. Muistsed targad on soovitanud lõpeta söömine enne, kui lõpeb isu. Kui laua äärest on raske tõusta ja täisvitsutatud mao tõttu on raske hingata, siis see on tervisele kahjulik!“
„Aga millal tuleb süüa?“
„Nii kui sa oled juba valmis leivakoorukest närima, on õige aeg süüa.“
„Seda ma olen kuskilt joogaõpetusest lugenud.“
„Tarkus on iga pool tarkus! Mis on õige, see on õige igal pool ja alati.“
„Taat, mind huvitab veel üks küsimus: kas tänulikkus mõjub ka siis, kui ta ei ole otsesõnu välja öeldud, vaid tuleb sisemusest, tunnete näol?“
„Tuleb ette, et vaikne tänulikkus on isegi tugevam ja siiram kui otse välja öeldud.
Mitte alati ei lähe meie mõtted öelduga kokku. On isegi niimoodi mõeldud: mis on välja öeldud, see on Jumalast, mis aga mõtteis – see on saatanast. See tähendab, et väljaöeldud sõna kuulub välisesse keskkonda, vahetult sellele, kelle poole me pöördusime. Aga mõte – see on individuaalne ja kuulub alati ainult mõtlejale, tema sisemaailma.“
„Aga miks siis mõte on saatanast?“
„Väga paljud kirjutavad kogu isikliku saatana arvele.“
„Aga teie, vanaisa?“
Mina, pojake, hindan ühtemoodi nii sise- kui ka välismaailma. Nii Taevast kui ka Maad armastan ühepalju… Valjusti väljaöeldud tänu vähendab meie võlgasid, aga mõtteis väljendatu, mis tuleb südame sügavusest, mitte ainult ei vähenda võlgasid, vaid muudab ka meie sisemist olemust.“
„Tuleb välja, et tänu, mis tuleb südamest, on parem kui „materiaalne“?“
„Mitte päris nii: Väljaöeldud tänu arendab alandlikkust.“ ’’

7. ÄRGE OTSIGE KAUGELT SEDA, MIS ON TEIL OMAL NINA EES.

„Täna joome teed vitamiinidega,“ ütles noormees, võttes istet laua ääres vana pähklipuu all, ja pani taldrikule kaks sidrunit.
„Aitäh, pojake. Tervetele inimestele on see heaks organismi virgutamiseks.“
„Ja veel kui kasulik!“
„Kas sa arvad nii?“
„Öeldakse ju, et tsitrulistes on palju kasulikke aineid.“
„On, on, kuid näiteks haigetele on neis ka palju ebameeldivat. Tervetele on nad tõepoolest heaks karastuseks, aga nõrgenenud organismile ainult asjatuks koormaks.“
„Esimest korda kuulen. Te teete nalja?“
„Ei tee nalja. Kui sa ei oleks tahtnud õppida tervendamist, siis ma ei oleks sulle sellest rääkinud, vaid oleksin sind tänanud vanemale inimesele osutatud tähelepanu eest. Kuna sa aga tahad rohkem teada ravimise saladuste kohta, siis ajan sind segadusse selle kunsti peensustega.“
„Jah, pärast teiega vestlemist olen ma alati kaua segaduses. Õigemini tekib mingi määramatuse tunne.“
„See on väga kasulik. Pärast saad ise aru, kui tähtis on hämmastumine maailma ja tema saladuste tundmaõppimisel.
Nüüd kuula edasi. Tervendaja kasutab alati inimese tervendamises neid aineid, mis on läheduses, tasakaalus meie organismiga. See, et sa seda esimest korda kuuled, ei ole üllatav. Praegu seda enam ei mäletata, on unustatud… Kunagi ma vestlesin ühe Peterburi meditsiinikooli lõpetanud naismeedikuga ( ta oli õppinud veel sajandi alguses). Ta mäletab siiani, kuidas üks professor, lugedes immunoloogiat, pööras erilist tähelepanu sellele, et organismi immuunsüsteemile on ainuõige regionaalne toit, mis on pärit sealt, kus inimene elab! See on väga mõistlik väide. Mõtle selle üle….“
„Kas see tuleb organismi harjumisest kindla toiduga?“
„Võib-olla harjumus, aga võib-olla veel midagi. Vaata, elu on oma terviklikkuses nii mõistlik, et seal, kus tekib küsimus, tuleb otsida ka vastust! Seal, kus me vigastasime jalga, leidub ka taimeke, millega saab peatada verejooksu. See nõuab tähelepanu.“
„Tuleb välja, et kõik, mis on meile sisse toodud, on kahjulik?“
„Tuleta meelde, mida ma sulle alguses rääkisin. Ole tähelepanelikum! See, mis on „kaugelt“, ei kahjusta tervet, kuna annab talle võimaluse proovida uut, nii nagu sa avastad maailma raamatut lugedeski. Lugemine ju ei kahjusta sind, on ju nii? Kuid kui silmad on väsinud, on lugeda kahjulik, ehkki vaatamine keelatud ei ole. Samuti on ka toiduga. Haigele aga on parim see toit, mis on tema kodukandist, kergesti seeditav. Aga veel parem on see, mis on ise kasvatatud ja ise valmistatud!“
„Kas see on nii tähtis, vanaisa?“
„Oled sa selle üle mõtelnud, miks maatargad valmistavad oma rohud ise?“
„Ilmselt nad teavad hästi, millal ja kuidas seda teha.“
„Taimed annavad loa neid korjata, annavad õiguse kasutada oma jõudu. Välja teenida sellist õigust on väga raske ja see ei käi kunagi kiiresti! Kuid sellest me räägime hiljem. Praegu on sulle tähtis mõista, et targad eelistavad elada ühes kohas, samastuda selle kohaga ja teenida seda Jõudu, mis lubab neil ennast kasutada! Asukoht annab neile jõudu, avab saladused ja aitab ravida neid, kes paluvad abi ja on tänulikud…“
„Aga kui on keegi, kes ei ilmuta austust?“
„Jõud karistavad seda…aga sel teemal on veel vara rääkida.“
„Järelikult ei ole vaja nii palju haarata? Ei tule huvi tunda erinevate ravivõtete vastu.“
„Jälle sa võtad kõike liiga ühekülgselt! Puutuda, uurida tuleb kõike, huvituda tuleb kõigest, kuid ainult läbielatud kogemus näitab varem või hiljem, et kõik, mis on vajalik, on otse meie endi nina ees! Alles siis saabub see „nirvaana“, millest nii palju kirjutatakse ja mida nii visalt otsitakse… Kusjuures kõige huvitavam on see, et mida enam püütakse leida Tõde, seda enam see kaugeneb… Laozi on öelnud: „Kui otsite, siis te ei leia. Ei otsi, leiate.““
„Te tsiteerite hiina tarkust?“
„Kas sa mõtled, et ma polegi midagi lugenud?“
„Ausalt öelda, ma ei oleks uskunud, et te tsiteerite kellegi tarkust. Mulle on alati tundunud, et tervendajad on iseõppijad, kes oskavad ravida, kuid ei mõista oma oskuste mehhanisme.“
„Sa ei eksinud! Enamiku, valdava, peaaegu absoluutse enamiku puhul see ongi nii, nagu sa mõtled. Keskpärane tervendaja on see, kes „tseremoonitseb.““
„Tseremoniaalmaagia?“
„Võib ka nii öelda. Keskpärane ravija on ainult üks lüli Jõu ahelas. Mida enam ta läheneb oma manipulatsioone sooritades rituaalile, seda suuremat Jõudu ta kasutab. Need aga, kes asja teadvustavad, on novaatorid. Nemad on võimelised muutma rituaali või isegi looma uut, kohandades seda uute tingimustega, lahti harutama ja elustama minevikku, lähendama oma meisterlikkusega tulevikku…“
„Aga jõud? Kas nende jõud on nõrgem?“
„Ta ei ole nõrgem, vaid peenem: kuule ei ole võimeline lennul liigutama ajalehte, vaid läbib selle, panemata seda isegi värahtama! Novaatorid ei tegutse ainult südamega, vaid ka mõistusega!“
„Ent kuidas teha vahet, kus tegutseb südame vägi, kus mõistus?“
„Kui tegutseb Südame Jõud, tajub inimene kergust, soojust. Kui aga Mõistus – siis see jahutab, kuid kutsub esile vaimustust ja puhub elu sisse! Võrdle kahte momenti: lamad, soojendades end päikese käes, või siis seisad kose all külmas veejoas. Külmus – see on Mõistuse transformeeruv, ümbersündiv jõud. Soojus meelitab laiskusele, külm sunnib töötama, end liigutama!
See, pojake, on Veevalaja ajastu: see on meie Epohhi algus, millest teadustas meile juba Tšernobõl!…“
„See on ju õudne, vanaisa! See on ju tragöödia.“
„Aga tera, mis hukkub, et anda meile juurt ja võsu, kas see ei ole tragöödis? Ei, see ei ole õudne – see on õiglane. Me ei räägi sellest ainult nüüd. Vaid ka edaspidigi. Mõistus – see on seadus, süsteem, märgid, sümbolid, matemaatika, füüsika, raadioeletroonika, biofüüsika, astrofüüsika, tuumafüüsika….Uraan. Astroloogias valitseb Veevalajat Uraan. Tuumasüntees – see on samuti Uraan. Sünteesi on loonud inimese mõistus. Inimese rumalus aga on tekitanud konflikti, mis väjendus tragöödias…“
„Kas te kaitsete tuumajõudu?“
„Mina ei kaitse, pojake, ta kaitseb ennast ise. Ta on olemas, ja Tšernobol on ka olemas. Selle eest ei põgene kuhugi! See on meile kõigile õppetunniks! Ärge naljatage Mõistusega!
Pojake, ärme sellest veel räägime, see on liiga „jõuline“ .“ teema.“
„Alustasime sidrunist, aga lõpetasime sarkofaagiga.“
„See on sul poeetiline tähelepanek!“
„Millal me räägime konkreetsetest retseptidest?“
„Siis, kui aeg tuleb. Sa oled visa ja sihikindel: tähendab, mitte asjata ei pinguta ma siin oma vananevat aju. Olen sullegi tänulik, mu noor sõber…“

8. PÄIKESE MEELEVALD.

„Vanaisa, mul hakkab juba natuke hirm. Mida rohkem ma teiega lävin, seda imelikumaid asju mul juhtub! Kõige huvitavam ja kahtlusäratavam on see, et sündmused on mingil saladuslikul moel seotud meie juttude teemadega.“
„Räägi konkreetsemalt!“
„Neid on palju. Isegi pisiasju, küllaltki ebameeldivaid… Hiljuti ma hakkasin teie soovituse kohaselt pärast igat trenni dressi pesema, mida ma varem ei teinud. Aga ükskord, kui ei viitsinud seda teha, oli kohe tagajärg käes: kaela peale tuli vistrik. Varem pole sellist asja olnud. Või on see juhus?“
„Ei, see ei ole sugugi juhus. Ma mäletan, et rääkisid, et oled huviga lugenud Castaneda raamatuid don Juanist. Castanedal oli õpetaja ja oli ka heategija – Genaro. Üks õpetas teooriat ja teine tegutsemist. On ju nii?“
„Genaro ju „hirmutas“ Carlost.“
„Kas see oli vajalik?“
„Nähtavasti oli. Muidu ei oleks õppimisest kasu olnud.“
„Kas sa nüüd oskad ise vastata oma küsimusele?“
Õpilane jäi mõttesse….Vaatas mitu korda taadi poole ja raputas naeratades pead.
„No, kes see siis mind hirmustab, vanaisa? Ma ei ole kedagi näinud, kuid nõustuda, et kõik see ebatavaline, mis minuga juhtub, on juhuslik, ma ka ei saa. Teised ju ei näe seda, aga kõik see on imelik.“
Miks sa järeldad, et see peab kindlasti olema inimene?“
„Kui kedagi ei ole, siis tähendab, et te ise tegite „nalja“ ?“
„Sina, pojake, oled naljakas! Miks ma peaksin sind hirmutama? Ma ei ole sinu läbiloetud raamatute kangelane… Võib pehmemalt, aga võib ka karmimalt! Mina vastan ainult sinu küsimustele, nii nagu praegugi seda teen. Ja mina sind ei ehmatanud. Ma ei tea sellest midagi ega peagi teadma. Seda tegi sinu tõeline Õpetaja…“
„Kes- kes?“
„Ah, niisama. Kui ei kuulnud – järelikult ei ole veel vaja.“
„Võib.olla ma ise sisendan seda endale? Või siis on mu hirmud tekkinud teravdatud tähelepanu tõttu selle kõige vastu, millele ma enne ei pööranud tähelepanu?“
„Arukas mõte, see on õige. Selles on osa tõest.“
„Ainult osa? Aga milles siis seisneb kogu tõde?“
„Sa oled puudutanud „keelatud vilja“, Jõu maailma. Sa oled uudishimust Jõudu kutsunud ja ta vastas sulle…“
„Kas see on ohtlik?“
„Ja kuidas veel! See on kõige lollim ja ohtlikum asi – naljatada Jõuga… Tead anekdooti, kus ahv taob haamriga tuumalõhkepea pihta, seletades, et tal on veel üks?“
„Miks te siis mind kohe ei hoiatanud? Juba praegu ilmub mulle midagi seletamatut. Mul on tunne, nagu oleksin ma mässitud uttu.“
„Ega ma sulle lapsehoidja ole. Sa oled täiskasvanu, ja ausalt õeldes, mulle meeldivad tugevad mehed ja ma ei salli virisejaid. Neid on viimasel ajal nii palju… Mees peab olema tugev, naine aga nõrk. Mehe nõrkus on tema jõus. Naise tugevus on tema nõrkuses… Neis ütlustes on minu meelest suur tõde.“
„Kas ma olen teie meelest viriseja?“
„Ma ei ütelnud seda sinu kohta. Ma ütlesin seda seoses sellega, et vastan su küsimustele arvestusega, et oled tugev ja võimeline teadmisi vastu võtma. Kõik. Selle teemaga lõpetame jutu. Parem vaata, milline Päike on täna!“
Puhtas, pilvitus taevas mängles eredalt päike. Päev oli kuiv ja kuum, tekitades laiskust, ning tõusis tungiv vajadus peita end vanaisa aeda varjule ja seal juttu jätkata.
„Keskpäev kõrvetab. Ehk lähme teie aeda varjule?“
„Kotkas silmitseb Päikest.“
„Kas kotkad siis vaatavad päikest?“
„Pilgutamata. See tugevdab silmi ja toidab Jõuga. See on – meelevald!“
Vanaisa vaikis, pöörates pilgu põletavale päikesele. Tundus, et päike ei pimesta teda. Noormees proovis eeskuju järgida ja vähehaaval see hakkas õnnestuma. Vaheldumisi vasaku ja parema silmaga vaatas ta põlevat ketast.
„Vanaisa, see hakkas mulle meeldima! Isegi optimismi tuleb juurde! Hakkas kerge ja meeldiv. Ja rahutus on kadunud.“
„Missugune rahutus?“
„Noh, need hirmud, mis võtsid maad, kui ma analüüsisin m öödunud päevade sündmusi.“
„Vaata tihedamini Päikest „kotka moodi“, sellega kaitsed ennast iseenda eest.“
«Miks iseenda eest?“
„Analüüs – see on rünnak enda vastu, ja hirm – see oled sa ise! See on sinu mälu. Mälu möödunust. Kui aga vaatad Päikest, siis tugevdad end ja hirm kaob. Päike on suur kaitsja. Ta on kõige tugevam välistest Jõududest kaotamaks Hirmu.“
„Tähendab, päike tapab hirmu?“
„Ei tapa. Hiljem mõistad, et ta mitte ei tapa, vaid peletab eemale, aga õhtuks tuleb Hirm tagasi. Ma hiljem tutvustan sulle Hirmu, kuid praegu proovi Päikesega sõprust sobitada.“
„Aga kuidas temaga sõbraks saada?“
„Kuidas sa tüdrukutega tutvud?“
„Naeratan ja esitlen end.“
„Naerata ja esitle end.“
„Päikesele?“
„Päikesele!“
„Kuidas?“
„Nii nagu meeldivale tüdrukule. Naerata silmadega, südamega. Ja oota. Kui sul seest soojeneb, tekib kergendustunne, siis ütle talle: „Võimas Kaitsja! Soojenda mind ja õpeta elama! Anna Elujõudu!“ Muide, sa tead ise, mida ütelda. Need peavad olema sinu sõnad.“
„Ja ta kuuleb mind?“
„Kui sa ei silmakirjatse, siis kindlasti kuuleb!“
„Kas ta ka öösel tuleb appi, kui hirm on?“
„Kui sa oled temaga tuttavaks saanud, siis ta tuleb alati appi. Päike on Kotkaga sõber…“
„Millisest kotkast te räägite?“
„Sellest, mis on meis kõigis. Meelevallast….“

9. KARJASE TARKUS.

On öö. Taevas on täiskuu. Taat ja noormees istuvad lõkke ääres väikese metsajärve kaldal.
„Vanaisa, ma otsustasin uuesti lugeda Castaneda raamatuid, olen hakanud neid sügavamalt mõistma. Selles aitavad mind vestlused teiega. Leian isegi sarnaseid mõtteid.“
„Tõde, see on ainus. Ükskõik mis keeles tõde ka ei välendataks, ta on alati pidev ja muutumatu, muidugi , kui see on tõde.“
„Kas te olete vastu, kui ma samal ajal õpin ka raamatutest?“
„Ma ei ole kadetseja, pealegi „õppida teadmisi“ on sama, mis lüpsta lehma, kes on joonistatud panerile. Teadmised – see on oskus, meisterlikkus, tegutsemine. Aga kust tuleb informatsioon, see on juba sinu asi. Ma olen ka lugenud neid raamatuid ja ütlen: kuskilt ei ole ma leidnud niivõrd oskuslikke ja tarku väljendeid nii suurte Tõdede kohta!“
„Kas te siis olete ka neid lugenud?“
„Pealegi veel väga tähelepanelikult.“
„Kas te siis ise ka olete õppinud nende järgi?“
„Parim õpetaja on see, kes ise on õpilane. Pojake, inimest õpetab kõik, on vaja ainult osata kuulda ja näha ilmamaa õppetunde. Sellegipoolest on mul põhjust arvata, et need raamatud – söendan väita, et Elu Õpikud – satuvad ükskord ühte ritta „Bhagavadgita“ ja „Muutuste Raamatuga.“ Miks? Sellepärast, et neis raamatuis on peidus tõeline Jõu Seadus.“
„Kuidas nii – Jõu Seadus?“
„Tavaliselt kirjutatakse raamat ühe isiku poolt, omaenese seisukohast. Need raamatud on aga koostatud kollektiivse absoluutse teadmiste algupäraste õpikutena.“
„Millest te seda järeldate?“
„Ridade vahelt.“
„Mis on ridade vahel? Intuitsioon?“
„Ridade vahel on Jõud. Kes oskab lugeda, näeb palju rohkem, kui märkidega on kirjutatud. Sõna taga on sisu, kood. Kes ei oska lugeda, see ei näe ka midagi „ridade vahelt“!“
„Aga kuidas seda õppida?“
„Tegutsedes.“
„Kas siis on mingisugune lugemise moodus olemas?“
„Moodus on üks: lugeda. Aga tegutsemine – see on tähelepanelik elu ja oskus end tajumise hetkedel lõdvestuda. Kui sa eile vaatasid Päikest, soovitasin sul lõdvestuda. Miks? Selleks, et sa „loeksid“, mida ütleb sulle Päike. Täpselt nii loetakse ka raamatuid, et nad räägiksid sulle rohkem, kui kirja pandud.“
„Siiani ei ole ma seda mõistnud.“
„Ja ei mõistagi enne, kui tunnetad. Toidu maitse üle ei saa otsustada, enne kui pole suhu võtnud. Siin on sulle ka näide meie kohal on kaunitar Täiskuu. Tee temaga tutvust, ta ei tunne sind veel!“
„Miks ei tunne?“
„Ise sa rääkisid eile mulle, et sind haarab teinekord unenägudes hirm.“
„Mil moel on Kuu seotud unenägudega?“
„Eile ma lubasin sulle näidata Hirmu. Ta on sinu ees – õigemini sinu kohal! Kuu on hirmutav neile, kes ei ole temaga tuttavad, neile, keda ta ei salli.“
„Aga miks ta ei salli?“
„Tegutsemise või tegutsematuse pärast, kohustustest kõrvalekaldumiste pärast…“
„Oma meelest ei tee ma midagi paha!“
„Eh, pojake, kes teab, mis on halb, mis hea…Minu meelest on see kõige keerulisem küsimus. Kõik on hea ja kõik on paha. Mõistus võib kõiki süüdistada, aga ka kõiki õigeks mõista.“
„Aga ikkagi, miks Kuu peaks kedagi vihkama?“
„Neid, kes ei pane tähele tema õppetunde, ta ei salligi.“
„Aga kuidas siis kuulda tema õpetusi?“
„Nii nagu Päikese õppetundegi.“
„Vaadata kotkana?“
„Ei. Kotkas silmisteb Päikest. – Öökull piidleb Kuud.“
„Öökull?“
„Jah, Öökull.“
„Miks piidleb?“
„Silmitseda tähendab omada Jõudu. Piielda, jälgida – tähendab õppida Tarkust. Oled ju näinud, kuidas väikesed lapsed püüavad jäljendada vanemaid inimesi? See, kes tahab omandada teadmisi, õpib Kuult, jälgides tema käitumist, alustades esimese ja lõpetades kolmekümnenda astmega tema ringkäigus.“
„Kas te räägite Kuu faasidest?“
„Jaa. Iga ööpäev kannab oma loomujoont. Neid uuribki teadmiste otsija ja Kuu avaldab talle oma saladusi, kui õpilane on „innukas“. Selle järgi, kui palju ta saab teada Karjase saladusi, võidab inimene iseennast, s. o. Oma Hirmu.“
„Kuid hirm on ju sisemine, alateadvuslik nähtus?“
„Jaa, see on õige, hirm on meis enestes. Ta tuletab meile meelde mõõdunut, vihjab meie vigadele, meie mustadele plekkidele. Niipea kui Päike, meie kaitsja, lahkub, asendab teda targa Karjase kuningriik ja meie puudused paljastuvad Tema läbitungiva pilgu ees. Tema pilk hakkab „õgima“ meie „minevikku“, kuid see ei ole meeldiv…Sellepärast kardetaksegi Karjast, sellepärast hirmutab tema pilk, mille eest ei peida midagi! Maailm mõistab meid hukka, kuid Kuu loeb alateadvuses ette Kõrgema Kohtu otsuse. Sul on hirm – tähendab oled süüdi ….Kas palju või vähe, kuid süüdi…“
„Ja kas see jääbki alati nii?“
„Ei. Otsus on vältimatu. Seda nimetatakse südametunnistuseks. Päev aga aitab seda Päikese kaitse all analüüsida, ja alles pärast lõplikku lahenduse leidmist hirm lahkub sinust.“
„Aga kuidas aru saada, et hirm on lahkunud?“
„Siis, kui sa enam ei karda ööd, kui ei ole enam hirmuunenägusid, kui unustad kartuse.“
„Kas see on ka reaalselt võimalik? Kas on võimalik täielikult hirmust vabaneda?“
„Sul on õigus, see ei ole üldsegi kerge! See on ebatavaliselt raske. Ainult see saavutab seda, kes tunnetab… Kes püüab.“
„Milles püüdlemine seisneb?“
„Küsimises! Sa praegu uurid, küsid – järelikult püüdled edasi. Sellest saab aru siis, kui inimene oma languse kõige madalamalt astmelt, s.o. siis, kui ta on ära kandnud karistuse, otsib enese taastamise võimalust, oma tervikut. See ongi püüdlemine.“
„Ma juba peaaegu aasta aega jälgin Kuu tsükleid ja olen tähele pannud, et täiskuu ajal olen pingul ja edu ei ole mul oma tegemistes 23. Päeval. Millest see tuleneb?“
„Vastust otsi iseendast. Seda enam, et kõik juhised Karjasega tutvumiseks olen ma sulle juba andnud. Öökull piidleb…“
„Kas Karjane-Kuu annab ka Jõudu?“
„Annab, kuid tema jõud on eriline. Päike annab jõudu, mida võib tunnetada nagu tema kiirte soojust. Kuu aga annab mõistmist, kuid seda ei saa tunnetada nagu Päikese soojust.“
„Milline jõud on parem?“
„Jõud on jõud. Ta ei saa olla halvem ega parem. Jõud asendavad teineteist. Kuid veel parem on, kui nad on koos: Päikese Jõud ja Kuu Jõud. Meelevald ja Tarkus.“
„Kuidas neid oma sõbraks teha?“
„Seda tuleb teha iseendas. Eile tutvusid Päikesega, nüüd istu ja saa tuttavaks Kuuga.

ÜHENDA NAD ENDAS.
Seo Sõprus Sõlmega!“

10. INIMHINGE VALU

Vana haralise pähklipuu all seisab ilus tammepuust laud, mille taat nooruses teinud. Selle laua taga on õpilane ja esitab küsimusi. Jah, praegu nad istuvad, vestlevad, ning laual on värske kuldpruun moonipirukas, mida ukraina köögi tõelised hindajad nii väga armastavad…
„Kadestan teid, vanaisa, inimesed ei unusta teid, kostitavad iga päeb maitsvate asjadega!“
„See ei ole nii lihtne, mu poiss! Nende annid on mulle nagu raamatud, kust saab lugeda nende hinge kohta… Seda pirukat ei ole mul sugugi nii lihtne vaadata…“
„Miks? Kindlasti olete juba isu täis söönud.“
„Nali on terviseks… Kuid kui tead, et käed, mis on küpsetanud selle maitsva piruka, peavad valu pärast pisaraid pühkima, siis eriti ei rõõmusta.“
„Vabandage, ma ei tahtnud.“
„Sa ei ütelnud midagi pahasti. Mitte igaüks ei näe selle piruka küpsetaja kätetööd, veel vähem nähakse tema hingeseisundit. Selle küpsetas ja tõi tänutäheks üks noor tütarlaps. Ta on väga haige, palju kannatanud…Sina aga söö, ära karda! Pirukast haigeks ei jää!“
„Ega ma kardagi. Tahaks ka ise kuidagi tunnetada, kuid peale suure isu ei tunne midagi.“
„Miks sina pead midagi tundma? Tema pöördus oma haigusega minu poole, järelikult on see minu valu. Sinusse see ei puutu – nagu ka ükskõik millisesse teise inimesse. Ravi on nagu pihilkäimine – väga individuaalne, intiimne. Sina aga ära häbene, söö! Värske pirukas ju!“
Taat jäi vaikseks ja vajus mõtteisse… Siis, end nagu ärkvele raputanud, vaatas „peolauas prassiva“ tudengi poole, naeratas ja murdis kiirustamata tüki pirukat.
„Vanaisa, kas me kordame praegu pirnide varianti?“
Õige! Süües seda pirukat, me täidame küpsetaja käsi jõuga. Meie isu ja tänulikkus aga täidavad tüdruku südant hellusega.“
„Kas me peame kõik ära sööma?“
„Nagu ma näen, sulle see ei valmistaks raskusi.“
„Aga kas teistega võib jagada?“
„Võib. Ise ma ju ei jõua ära süüa kõike. Mida inimesed toovad. Jagan neile, kes seda vajavad.“
„Aga kui see inimene viskab selle ära, mis sa andnud oled?“
„Mul on küllalt kogemusi, et teada, kellele anda ja mida anda.“
„Aga ikkagi, kas pirukaküpsetaja kannatab, kui see, keda teie kostitasite, põlgab teie kingi ikkagi ära?“
„Rohkem kannatan mina ise. Peab teadma, kellele ja mida annad. Kuigi peenmateeria tasandil kannatab ka koogi küpsetaja, ehkki vaid pisut.“
„Ma küll küsin, kuigi olen ise selle üle ammu pikalt mõelnud ja arvanud, et vastate just niimoodi…“
Noormees vaikis, mõtles millegi üle tõsiselt ja esimest korda rääkis taadile oma loo.
„Mu südames elab pidev mure ema raske saatuse pärast… Mul on seda raske seletada, selgelt öelda, kuid see, kuidas te vaatasite mõttesse vajununa pirukat, on mulle tuttav. Koguni väga tuttav. Kui kõrvalt vaadata, siis samasugune olen minagi, üliõpilane, kes praegu elab tänu ema töökatele kätele. Jõudnud ühiselamusse, võtan istet, laon lauale kodunt toodud pirukad, iseküpsetatud leiva, õunad, hapukoore, kohupiima, hoidised… Vaatan… Mina veel magasin, kui ema juba varahommikul küttis ahju ja pani oma pojakesele „moonakoti“ valmis… Siis aga ruttas hommikusele lüpsile… Vaatan ja südames pigistab. Need on Ema Käed! See on Tema Vaev! Tema Valu! Tema Pisarad! See on Omakasupüüdmatu Armastus Oma Laste Vastu! Annaks Jumal! Isegi leivaraasu ei raatsi ma raisata, pühin puru laualt ja söön ära, söön isegi siis kõik ära, kui enam värske ei ole. Ei tohi lasta Ema Vaeva kaduma minna! Kuivanud leib? Hapuks läinud koor? Ei midagi, söön ära! Ma ei saa ema solvata sellega, et ei austa tema tööd. Mäletan, et esimest korda tundsin seda juba lapsepõlves. Kaua lunisin vanemailt, et nad ostaksid mulle mopeedi. Nad ei saanud seda endale vabalt lubada. Ükskord nad siiski otsustasid mulle mopeedi ostmiseks raha anda. Võtsin selle, läksin poodi, aga süda justkui ütles: „Peatu, mõtle järele!“ Jäin seisma. Raske, nii raske oli see raha. Esimest korda tundsin ma raha väärtust. Selles oli rasket tööd, minu vanemate rasket osa!… Ma siiski ostsin selle mopeedi ära. Aga see tunne jäi meelde ja on siiani alles. Teie mõtlik pilk äratas minus mälestused… Sõjavägi. Mäletan pakke kodunt. Ja kirju, mis soojendasid sõduri südant ja andsid jõudu…
Võib-olla paistan praegu naiivsena, kuid ma hoidsin vanemate kirju alati südame lähedal, sisetaskus. Kui oli tulnud uus, alles siis panin eelmise kirja sõduripauna…“
Rääkides vaatas noormees lauale, kuid ta pilk uitas hoopis mälestustes ja ta ei näinudki, kuidas vana hallipäine Teadmamees pühkis vargsi pisaraid, vaatamata sellele, et oli elus nii palju näinud…
Natuke aega vaikinud, normees jätkas:
„Vaat nii, vanaisa! Andestage, et ma niimoodi end unustasin. Teie viisite mind pihtimiseni. See-eest on mul aga nüüd nii kerge tunne. Aitäh teile! Mind peetakse kinniseks ja tähelepanematuks. Või tundub see mulle nii. Ma armastan oma vanemaid, ehkki ei oska seda demonstreerida nii, nagu see mõnel välja tuleb. Minu tõde on minus eneses ja mitte alati ei ole see avatud. Peidus, nagu teokarbis.. Kuid teisiti ma ei oska.“
Taat tõusis, läks noormehe juurde ja embas teda:
„Sa oled tõeline poeg!
Väga õnnelik on Ema, kellel on selline Poeg!
Teesklematu Armastus, mis ei kustu aegade voolus.
Seda esineb nii harva…
Sul pojake, on olemas selline Võim, mida sa ei oska arvatagi. Ei ole midagi võimsamat kui siiras armastus, kaastunne ja üleüldise osasaamise seaduse peente niitide tunnetamine.“
Nad istusid kaua vaikides. Vanataat ja nooruk. Taevasse oli juba ammu tõusnud Karjane-Kuu, kuid nemad istusid ja vaikisid…
Kumbki mõtles oma mõtteid, kuid ometi ka ühest ja samast: oma Sisemistest Pihtimustest.
TEE VALGUSELE.
SOOV SAADA PAREMAKS…

11. HINGA NAERATUST SISSE JA VÄLJA.

„Näen, kuidas sul kibeleb rääkida retseptidest, mida kasutatakse ravimisel. Ainult et iga asjal oma aeg. Ei ole vaja rutata.“
„Ma saan sellest aru, vanaisa, ja sellepärast ei olegi enam peale käinud. Pealegi me vestleme teiega nii huvitavatel teemadel, et ma ei olegi enam kindel, mida ma rohkem tahan: kas teada saada, kuidas ravida, või minna Teadmiste Maailma või siis lihtsalt olla teiega.“
„Vallata jõudu on möödapääsmatu. Ilma isikliku jõuta ei ole juttugi ravimisest. Kas praegu ei ole piisavalt raamatuid sellel teemal?“
„Enam kui küll.“
„Aga kui palju on retseptid neist raamatuist inimesi aidanud?“
„Arvan, et mitte eriti.“
„Teisiti ei saagi see olla. Juhtida autot kõigest pärast juheni lugemist on enesetapp. Samuti ravimine loetu järgi…“
„Te arvate, et iseravimine ei anna tulemusi?“
„Kui inimesel on olemas sisemine jõud, siis aitab. Kui aga nõrk ja haige haarab esimese kättesattunud retsepti järele, siis ta riskib! Riski suurust ei saa täpselt määrata, kuid see on alati olemas.“
„Aga kuidas siis jääb armastava südamega, millest te varem rääkisite?“
„Rääkisin, aga ütlesin sedagi, et aidata saab ju ainult neid, keda see süda armastab. Ent oma sisemist jõudu saab kasutada palju laiemalt.
Veel kord tuletan meelde: ei tasu rutata! Omandada tähelepanelikult iga õppetund, võta meie vestusi kui uut astet teel Teadmiste juurde. Ja enne kui ei ole hoolega uurinud seda, mis on parajasti käsil, ära kiirusta edasi. Elu ei võimalda mitte kunagi pöörduda tagasi sinna aega ja kohta, kus sa hetkel olid, kui väga sa seda ka tahaksid.“
„Ei ole võimalik kaks korda järjest astuda ühte ja samasse jõkke?“
„Pole võimalik ega ole mõtetki. Šanss on läinud, kui lased õppetunni kõrvust mööda. Kõige halvem Teadmiste teel on kiirustamine ja tähelepanematus. Mäletad muinasjuttu, kus Uitaja teel oli küll korrast ära ahi, kuivanud puu, küll allikas, mis oli mudaga ummistunud. Jooksed mööda, ei aita, vaid kiirustad oma eesmärgi poole – ja kannatad pärast! Aga kui oled tähelepanelik, kui aitad abivajajaid, siis on nad sul vajadusel alati olemas! Muinasjutud on targad…
Elus ei ole midagi juhuslikku. Kõik, absoluutselt kõik, mida elu meile toob, on võrdväärselt tähtis!“
Taat vaikis veidi ja siis jätkas.
„Juba oma esimestes vestlustes soovitasin sul ärgates minna värske õhtu kätte ja hingata seda sisse. Kas sa teed seda?“
„Püüan, kuid mitte alati.“
„Ilmaaegu… See on üks neist „pisiasjadest“, mis on väga tähtis.“
„Millega see siis seotud on?“
„“Elava“ ja „surnud“ jõuga. Värske hommikune õhk on nagu elav vesi. Seisnud toaõhk on aga nagu surnud vesi. Inimesed on haiged, kui tuba ei tuulutata. Need aga, kes palju viibivad värskes õhus, tervenevad, tugevnevad ja unustavad vaevused.“
„Kas see on seotud hapniku hulgaga?“
„Koos hapnikuga me hingame sisse ka Jõudu, „praanat“, nagu ütlevad joogid.“
„Milles see jõud seisneb?“
„Kas sinu meelest on vahet meie metsa ja Kiievi pargi õhu vahel?“
„Kahtlemata. Metsaõhus on paljude taimede lõhnade segu.“
„Vaat need lõhnad ongi Jõud, millest ma sulle räägin. Õigemini neis on Jõud.“
„Te ju ütlesite, et toidus on jõud. Kas siis ka õhk on toit?“
„Õige: toit on kõiges. Süntees annab meie organismile Jõudu. Mitte ainult mehhaaniline, mitte ainult keemiline vaid ka emotsionaalne ja mõttesüntees on toiduks.“
„Kas mehhaaniline jõud tähendab kehatreeningut? Aga trammis trügimine? Kas see on ka teie arvates toit?“
„Täistuubitud trammis sisaldub veel eriti tähtis Jõud. Nii väline, jäme kui ka sisemine , peen. Kui sind igast küljest surutakse, on sul võimalus end täita välise jõuga. Peen jõud on kannatlikkuses jaleplikkuses.“
„No muidugi, seda on eriti mõnus kannatada! Eriti kui mitte ainult ei pressita, vaid ka kuuled selliseid väljendeid, mida enne ei ole kuulnudki.“
„Selles ju õppetund seisnebki: pead olema rahulik, vaatamata välistele tingimustele, ja mitte kunagi ei tule vastata sama matslikkusega. Selles eisneb peenmateeria Jõud. Kui sa, pojake, suudad olla raskes pingelises olukorras rahulik, siis väline jõud ei saa sind lõhkuda, nagu ta sihiks on, vaid ta transformeerub peenenergiaks, mis siseneb sinusse ja allutatakse sinu tahte kontrollile.“
„Kas seda jõudu võiv hiljem kasutada?“
„Selles asja mõte ju seisnebki!
Seda jõudu, mis oli algselt määratud agressiooniks, koha pärast võitlemiseks ühissõidukis, võib endas akumuleerida, hiljem aga kasutada konkreetsemas tegevuses. Isegi ravis. Sellisel juhul oled sa nagu käsn, mis imeb endasse teiste ärritust.“
„Kas see ei ole teistele ohtlik?“
„See ei ole kahjulik, vaid kasulik. Sest need, kes trügisid, leidmata vastupanu, rahunevad maha. Õigemini nad ei rahune, vaid sina jahutad neid. Üldsiselt olukord harmoniseerub. See sarnaneb lahke naeratusega, mis võib lahendada pingelist situatsiooni.“
„Kas teie ka kasutate seda?“
„Ilma selleta ei saa. Hiljem saad ka ise sellest aru ja õpid seda kunsti.“
„Kas on olemas mingi eriline tehnika sellise jõu kogumiseks?“
„Rahu.“
„Enesevalitsemine?“
„Enesevalitsemine ja rahu erinevad nagu öö ja päev. Enesevalitsemine eeldab pidurdava struktuuri olemasolu. Sangpommi väljasirutatud käes kaua ju ei hoia, ja ega jõudugi kusagilt juurde ei tule, vähemaks jääb ainult. Jõud jõu vastu – see ei ole rahu. Rahuga kaasneb kergus. Kui sind ühissõidukis trügitakse, siis ära hakka vastu, vaid lõdvestu ja naerata kergelt ja sundimatult, siiralt. Mida siiram on naeratus, seda suurmat sisemist Jõudu sa saad.“
„Kuid selliseid inimesi ei olegi vähe. Kas neil on siis sismine jõud olemas?“
„Miks ka mitte? Siiras naeratus koos kaastundega on suurimaid relvi elus!…
Kuid lähme oma jutu algusesse tagasi: Õhk, Tuul, Pööris.
Hingamine on osasaamine Õhu elemandist. Selle elemendi jõud on erakordselt salapärane. Keegi ei tea, kuidas tekib Pööris. On alles mõistatud! Sellest võib rääkida, kuid kõik jääb äraarvamatuks, nagu pööris ise. Ta on tabamatu. Ta on kõige algus ja lõpp. Siis, kui ema ja isa sind „planeerisid“, tekitasid nad pöörise, ja kui inimene ära sureb, on keha küll alles, kuid pööris viib ära „hinge“. Ilma hingeta- pööriseta laguneb keha laiali…
Püüa tutvuda Tuulega.“
„Kuidas seda tehakse?“
„Mine hommikul üksinda mäekünkale. Istu näoga tuule suunas, ava end talle, nii nagu oskad end juba avada Päikesele ja Kuule, ja istu, tunnetades tuult. Aga ära „üle aja“ istu – võid haigeks jääda!“
„Võib haigestuda?“
„Jaa, kui avad end, võid haigestuda. Ära ignoreeri minu hoiatust! Õhk on väga ohtlik element. Temaga põhjalikult tutvuda on väga keeruline. Ja phtlik! Muide, sulle ei teeks paha teada, et teel Teadmiste poole on absoluutselt kõik ohtlik…“

12. MEELITAV TAEVAS.

Järve kaldal põleb lõke. Meie noor sõber lamab jopel, käed pea all, ja jälgib selget tähistaevast. Taat aga viskab lõkkesse hagu.
„Kui ma vaatan tähistaevast, tekib tunne, nagu oleksin ma laiem ja suurem kui tegelikult. Umbes nagu veest väljatulek pärast pikka sukeldumist.“
„Hea võrdlus!“
„Süda nagu kisuks tähetede poole.“
„Neptuun tahab sind ära varastada.“
„Planeet?“
„Jaa- See on tema omadus. Ta tõmbab enda poole sellega, et annab lahustumuse tunde, „nirvaana“, nagu praegu räägitakse.“
„Aga kas tähtedega võib ka tutvuda ja sõprust pidada?“
„Võib.“
„Kas ka samamoodi nagu Päikesega?“
„Jaa, kuid tuleb olla veelgi ettevaatlikum. Taevas võib sind kergesti maast lahti rebida ja siis ei suuda sa oma elus midagi püsivalt ellu viia.“
„Kuidas maast lahti rebida?“
„Muutud fanaatikuks, ja kõik maine tundub sulle tühine. „Paisud“ ja lendad kaugele… Ainult et kukkumine on valus…“
„Millest see võib tekkida?“
„Kui inimene on milletki eriliselt hõivatud, siis kasvatab ta Jõudu. Kuid ülepakkumise korral väljub Jõud kontrolli alt. Jõud on olemas, kuid juhtida on teda võimatu. Siin peitubki konks! Mitte sina ei juhi Jõudu, vaid tema juhib sind.“
„Kas see ongi „hinge müümine saatanale“?“
„Seda see on. Otsides arutult Jõudu, vahetab inimene oma hinge teenete vastu ja annab end seega saatana orjusesse.“
„Aga kuidas see taevatähtedesse puutub?“
„Tähtede jõud on üks peenematest. Ja ta meelitab märkamatult, aeglaselt, kuid kindlalt. Kui sa tema püüniseid ei tunne, siis ei suuda neist ka vabaneda nii ruttu, kui sooviksid.“
„Kes on olnud selliste jõudude orjad?“
„Suured Valitsejad – nii need, kes on head teinud, kui ka ajaloo suured türannid.“
„Kas te panete kõik ühele pulgale?“
„Kõik maailmas on ühel pulgal. Kõik siin maailmas on Jõud.“
„Aga mis on „Jõud“? Te kogu aeg räägite aina Jõust, kuid ei ole konkreetselt seletanud, mida te selle all mõtlete.“
„Jaa Jõud – see on mõiste, Jõud – see on energia tagavara. Kellel on see tagavara suurem, seda nimetatakse tugevaks, kellele väiksem, sellel on vähem energiat, ta on „nõrgem“. Kuid siin esineb paradoks! Taipad?“
„Mäletan teie sõnu: „Naise jõud on tema nõrkuses.“ Kas see?“
„Õigesti märkasid, kuigi juba siis hoidusid küsimusi esitamast. On mul õigus?“
„On. Ma tookord ei hakanud uurima, kuigi ei mõistnud asja sisu.“
„Jõu astet hinnatakse ainult ühe parameetri järgi, sellest tekibki paradoks. Kui sa kedagi solvad, siis rünnaku momendil tundud sa tugevamana. Kuid natuke hiljem viskavad vallatud koolipoisid sulle rõdult muna pähe. Kas nende asjaolude vahel on seos?“
„Ilmselt on, kui küsite.“
On küll. See, mida sa pidasid Jõuks, pöördus sinu enese vastu. Kes on võitja? Igatahes mitte sina! Vaid hoopis see, keda sa solvasid. Mõistad?“
„Mismoodi ta siis mind võitis?“
„Ta karistas sind tegutsematusega. Solvumine – see on üks alateadliku tegutsematuse liike. Solvumine on tugev ja ohtlik relv! Ja ettearvamatu, kuid sealjuures – kõige õiglasem.“
„Aga kas tema teab sellest?“
„See, kes solvub, ei tea seda, et tema solvumine on relv. Niipea kui ta sellest teada saab, muutub see relvaks tema enese vastu.“
„On alles segadus!“
„Tegelikult on see lihtsam, kui sa ette kujutad. Siirus – vaat kus see on alles Jõu Relv. Aga see, mis on silmakirjalik, ettekavatsetud – see tabab alati seda, kes pingutab agressiivsuse vibunööri. Kaitse ei ole karistatav. Ründamine on karistatav.“
„Teie arvates pole sellist mõistet nagu „nõrkus“ üldse vaja kasutada? Kuidas siis nimetada neid, keda Jõud kimbutab – orje, kerjuseid, haigeid, argpükse?“
„Kerjusel on aja jooksul šanss saada rikkaks, vaene võib terveneda, arg võib saada kindlameelseks – ja sellisel juhul kannatab kindlasti see, kes neid minevikus pitsitas. Kes on siin siis „võitja“? Pendel kõigub mõlemale poole, pojake!“
„No aga mingil hetkel on nad ometi nõrgad?“
„Nad on „koolitunnis“, nad õpivad. Neid õpetab Elu, karistades neid möödalaskmiste eest. Ent timukatena kerkivad esile need, kes on määratud hääbumisele… Timukal on halvem, kuna aeg muudab ta ohvriks. Ohvril on parem, sest aeg mängib talle kätte tasumise relva. Nii nad keerlevad ajavoolus, kuni mõni ei muuda õppetundi vähem karmimaks ega peata oma kirvest ohvri kaela kohal.“
„Umbes nii, nagu te õpetasite käituma täistuubitud sõiduvahendis?“
„Jaa, pojake. Timukas, kes on ära visanud kirve, ei ole enam timukas. Selle žestiga ta peseb maha oma võlad ja saab puhtaks. Ohver ei ole ka enam ohver. Kui sa eemaldud peeglist, eemaldub ka sinu peegeldus. Kõik konfliktid on võimalik niimoodi lahendada, see on Elukunsti üks osa…“
„Ning neil jääb üle võtta end kätte ja minna „niisutama“ oma leppimist.“
Taat muigas õpilase nalja üle.
„Võib-olla lähevadki „niisutama“. Ja annaks Jumal, et pärast seda protseduuri ei virutaks endine ohver endisele timukale pudeliga vastu pead.“
„Kes see siis süüdi on? Ja kas on siin üldse süüd?“
„Kas sina oled valinud endale ema?“
„Ei.“
„Ja ka oma surma sa ei vali, nagu sündigi.
Valikut ei ole, kui vaadat tervikut.
Valik on olemas, kui vaadata asjale osade kaupa.“
„See on niii kahemõtteliselt öeldud.“
„Sõnad ja fraasid on vasturääkivad, kuid tõde on alati keskel, ridade vahel. Tõde on päeva ja öö vahel, Taeva ja Maa vahel. Seda ei saa üheselt kirjeldada. Ta on alati VAHEL!
Ühed vaikivad. Teised annavad vasturääkivaid vastuseid. Niimoodi väljendavad targad TÕDE.“

13. ÜLE PÕLLU; ÜLE AASA….