13. ÜLE PÕLLU; ÜLE AASA….

Juulikuine mets. Vanake ja noormees lähevad mööda metsarada ja vestlevad millestki elavalt. Kuhu nad lähevad? Millest käib jutt?
„Panin sulle ette jalutada minuga siinkandi metsas, et avaldada sulle veel üks Jõu kogumise saladus. Maa on järgmine Kaitsja, kellega sa peaksid tutvust tegema. Astudes maapinnal, me toitume tema Jõust.“
„Kas iga liikumine annab Jõudu?“
„Võib öelda, et iga liikumine. Kuid kõige kasulikum on käimine.“
„Aga jooksmine? Kas siis jooks ei olegi tervisele parem?“
„Jooksmine on ka hea. Kuid ma soovitan mitte unustada käimist ja veel kord käimist! Kellele on pühendatud mälestusmärk Kontraktovaja väljakul?“
„Simsonile.“
„Aga veel?“
„Sain aru – Skovorodale! Rändurfilosoofile!“
„Õige. Rändur on alati tugev inimene. Jalgade kaudu omandame tarkust – maa soola. Saturnus on Ajajumal.“
„Miks siiski jooksmine vähem kasulikum on?“
„Sa ei küsinud õigesti. Jooksmine on kasulik, tuleb ainult arvestada, millise eesmärgi oled endale püstitanud. Jookmise ajal on inimene oma keskendatuse tõttu välismaailmale suletud, ta on „iseendas“, kasutab juba varem kogutud jõudu. Käies aga silmad vaatavad, kõrvad kuulavad, jalad kombivad, nina püüab lõhnasid, kopsud hingavad, täitudes Jõuga. Kõige tugevam ja rikkalikum energia kogumine toimub käies, eriti tundmatutel radadel.“
„Kas sellepärast palverändurid käivadki nii palju?“
„Nemad teavad, kus käia. Ja mitte ainult nemad. Meie alateadvuses on kõik tõed olemas ja läbi meie „kangestunud“ teadvuse tungib läbi vajalik tõde : näiteks jalutuskäik linnapargis on juba väike palverännak.“
„Te meenutasite Saturnust?“
„Jaa, Ajajumalat. Ta sümboliseerib tarkust. Ta õpetab suletust, piiramist. Kui inimene on välisega piiratud, hakkab ta enesele, oma elule rohkem tähelepanu pöörama, hakkab analüüsima minevikku – ja tema ette kerkib Jumal!“
„Kas mingi kujutisena, pildina?“
„Kui inimene on tundlik, siis mingi kujuna. Kui inimene on aga enam intellektuaalne, siis ilmub Jumal lihtsalt pisiasjades ja argielu detailides.“
„Kas grupiviisilised jalutuskäigud annavad jõudu?“
„Peaaegu ei anna. See, et me praegu kahekesi oleme, on ainult esimene kord. Edaspidi jalutad üksi.“
„Kui kaugele peab jalutama?“
„Sinul on see viga, et esitad liiga palju küsimusi, millele tead ise vastust.“
„Kardan eksida, sellepärast küsingi.“
„Eksida sa ei saa! Ennem võin eksida mina vastates. Kui sa aga omaette olles iseendalt küsid, siis vastus ei ole kunagi vale! See on seadus.“
„Siis ma vastan nii: millal ja kuhu tahan minna, sinna ka lähen.“
„Kõige parem on iga kord vahetada marsuuti, muidu ei saa maksimumi Muljetest ja Jõust.“
„Kas te ise matkate samamoodi?“
„Praegu peaaegu üldse mitte. Varem aga pidevalt.“
„Millisel kuul on seda kõige parem teha?“
„Minu meelest augustis. See on eriline kuu: Päike on nii lahke! Maa on rikas ja soe! Küpsus ja Jõud on kõiges! Aga mis sellest rääkida! Hiljem saad ise kõike teada nii palju, nagu ei mina ega keegi teine suuda sulle rääkida. Ainult sõbrune Maaga, saa temalt kaitset – ja sa saad teada palju saladusi, mis on lausa nina ees, kuid mida me oma toimetustes ja rutus lihtsalt ei märka. Seal, kus on küsimus, seal on ka vastus!“
„Mulle meeldib samuti august.“
„Eh, pojake! Ära lase aega käest! Pakiksid juba õhtul ühiselamus seljakoti ära, viskaksid sinna tüki leiba, tomatit, paar õuna ja istuksid homme rongile, ning teele! Sõida hakatuseks 30 km kaugusele ja siis mööda metsi ja külasid – Kiievisse välja! Siis sa hindaksid minu nõuannet!“
„Mul on praegu teiegagi meeldiv jalutada.“
„Minuga…. Kuid koos Loodusega oleks sul palju meeldivam. Ise käia on ikka ise käia! Praegu ei näe sa midagi enda ümber ega vestle hingega. Sa kuulad mind ja mõtled sellest, mida mina räägin.“
„Järelikult on meie käik kasutu?“
„Jälle sa esitad asjatu küsimuse. Ma ju tutvustan sind Tingimustega.“
„Tingimustega?“
„Nüüd küsin mina. Nimeta need tingimused, mille puhul annab matk jõudu?“
„Esiteks: maa sool – tarkus, mis siseneb meisse jalgade kaudu.
Teine : üksindus.
Kolmas: vaadata, kuulata, sisse hingata, haista, kompida, maitsta.
Neljas: ära käi üht ja sama rada kaks korda.“
„Kas see on kõik?“
„Parim aeg on august.“
„Unustasin Kosmilise Risti : pööripäevad.“
„Kas neis on eriline jõud?“
„See on võimalus näidata üles solidaarsust Kõiksuse seadustega!“
„Kas te ka teete seda?“
„Kindlasti! See on rituaal. See on omane kõigile peenmaailma valdkondadele. Omapärane „ohver“ Kõiksusele. Selles on suur varjatud maagiline mõte, aga sellest on meil veel aega rääkida. Praegu on tähtis tutvuda Maaga, et ta võtaks sind oma kaitse alla.“
„Kas kasutan endist tehnikat?“
„Vaata hoolega mind, sest ma ei hakka midagi seletama.“
Taat tõusis künkale.
Kummardas nelja ilmakaarde.
Tõstis käed taevasse ja suunas sinna ka oma pilgi.
Kummardas maani, peene ja ootamatult plastilise liigutusega laskus kükki ja heitis kõhuli. Lamas viis minutit, siis tõusis aeglaselt ja seisis sirgelt ning uhkelt, ristates käed rinnal.
Uuesti kummardus nelja ilmakaare suunas, kordas žesti Taeva ppoole, kummardas maani, puudutades seda kätega, ja nagu varemgi, ristas käed rinnal. Seisnud natuke, pöördus taat aeglaselt sinna, kus ootas noormees.
„Kas said aru?“
Vastata polnudki midagi ning õpilane noogutas vaikides.
„Tähtis hetk!“
„Milleks?“
„Vaimu suunamiseks.
Üks – taassünni poole.
Teine – hävingu poole.
ÄRA AJA SEGAMINI!“

14. VÕIMAS DIFUSIOON.

Vana Teadmamees istub pähklipuu all laua ääres. Ta ees on kaks tühja klaasi ja tühi pooleliitrine purk.
„Tere, vanaisa! Kas teil käis keegi külas?“
„Kas sa arvad seda taara pärast? Sa eksid. Ma hakkan sind kurssi viima ravimisega, oled ju seda nii kaua oodanud.“
Taat võttis tühja purgi ja ulatas õpilasele.
„Mine too puhast vett ja mööda minnes võta lilleklumbist peotäis mulda.“
Õpilane täitis palve ja istus laua äärde.
„Nüüd vaata.“
„Taat valas vee kahte tühja klaasi.
„Oletame, et klaas veega on inimene. Praegu on mõlemas klaasis vesi puhas: mõlemad inimesed on terved. Mis saab edasi?“
Taat võttis laualt mulda ja pani seda ühte klaasi ning segas veega, kuni see muutus häguseks.
„Nii satub ka haigus inimesesse ja ta tervis nõrgeneb, nii nagu muutus vesigi sogaseks. Sogase veega klaas kujutabki haiget inimest. Meil on kaks inimest: haige ja terve. Tervet kutsume Ravijaks. Haige tuleb Ravija juurde abi saama ja algab seanss….“
Taat valab mõlema klaasi segu purki tagasi ja segab seda.
„See, mida sa praegu näed, toimub ka ravimise ajal.“
Järgmisena kallab purgi sisu jälle kahte klaasi.
„Mida me nüüd näema? Millised on muutused?“
„Kontsentratsioon on ühtlustunud. Neis klaasides on ühesugune sogane vesi.“
„Aga mida veel?“
„Veel seda, et haige on saanud puhtamaks, kui oli enne raviseanssi.“
„Õige. Haigus jagunes haige ja Ravija vahel ühtlaselt. See toimub alati, ükskõik milliste kontaktide puhul.“
„Aga edasi?“
„Haigel hakkas kergem.“
„Kuid Ravija sai osa haigustest endale!“
„Nii, ja nüüd pöördumegi tagasi meie endiste õppetükkide poole! Ravija ülesandeks on pidev puhastumine ja jõu kogumine! Ja mida kõrgem on Ravija meisterlikkus, seda kiiremini taastab ta oma puhtuse.“
„Kuid patsient ei saanud ju päris puhtaks?“
„Seda küll, kuid kui sedasama protseduuri korrata, pidevalt segades haiguse jäänuseid Ravija puhtusega, siis ajapikku haige puhastub täielikult.“
„Kas see ongi difusiooniilming?“
„Jah, difusioon. See on meie kallihinnaline vahend, ilma milleta ei toimu ükski eluline protsess. Kui sa selle üle rohkem mõtled, seda jälgid, siis avastad enda jaoks palju uut ja kasulikku.“
„Nüüd ma saan aru, miks te mulle siiani ei andnud konkreetseid retsepte. Kogu asi seisneb taastumises.“
„Õigesti said aru: kui ei oska end taastada, ära topi oma nina ravimisse. Arst, aita iseennast! ütlevad targad. Muidu kõik haigused ja hädad, millega kokku puutud, langevad sulle surmava lasuna kaela. Sellepärast ei ruttagi ma sulle valmis teadmisi kandikul ette andma. Ilma Kaitse ja Isikliku Jõuta Peenmateeria Maailma sekkuda üritaja on lihtsalt rumal ja naiivne enesetapja!“
„Vaata aga vaata, kuidas lood on!“
„Kui inimene topib uudishimust nina Teadmiste Maailma, ei kahtlustagi ta, et tagasiteed ei ole, ees aga on lõputud avarused täis ohte.“
„Kuid see on ju huvitav!“
„Nii ja naa. See ei ole niivõrd huvitav, kuivõrd hoopis eluline. Inimene elab Teadmiste Maailmas! Ta õpib Elu tundma, ei tunne enam hirmu, tema jaoks pole väljapääsmatut olukorda. On ainult Tee, mis tulvil Ohtusid ja nõuab Valvsust, Ettevaatlikkust, Tähelepanu ja Ennastsalgavust…»
„Mul hakkas teie jutu peale õudne!“
„Kuid ometi ei ole see ohtlikum, kui ületada sõiduteed sinu armsas Kiievis! Teadmisi ei ole vaja karta, seda enam, kui ollakse sihikindel. Teadmiste- inimene sarnaneb alpinistiga. Teadja tee on romantiku tee. Kuid ainult tugeva romantiku! Argpüksidel ei ole teed Peenmaailma!…
Aga nüüd uuesti klaasidest. Difusioon… Mõtle ja õpi, jälgides difusiooni. Ta on kõiges. Kui asetad käe inimesele või teretad, kui räägid, vaatad või mõtled, isegi kui magad ja näed und – kõik see on difusioon. Jõu vahetus. Selles ongi Ravija tarkuse saladus.“
„Mida on vaja õppida?“
„Õpi taastama Jõudu. Selles on saladus. Muu on ainult prügi silmaajamine. Retseptid? Hiljem saad isegi aru, et need mängivad teisejärguslist osa… Peamine on sinu Jõud. Kõik siin maailmas toimub sama printsiibi järgi, nagu näitasin sulle kahe klaasi ja purgiga. Meisterlikkus seisneb oskuses seda näha!“
„Kas on võimalik, et Ravija ei puhastu haigelt saadud saastast?“
„On võimalik. Muidugi on võimalik.“
„Mis siis saab?“
„Siis haigestub ta ise.“
„Kuidas määrata piire?“
„Piire peab teadma. Peab olema pidevalt valvel, et märgata oma sisemist märguannet:“Stopp!“ Nii saabki aru. See märguanne on igas olukorras erinev, seepärast ei olegi muid kriteeriume.“
„Aga kui ei jälgi ja ei kuule seda signaali?“
„Parimal juhul tulevad ainult…liigsed sekeldused.“
„Kuidas see „Stopp!“ külab?“
„Igaühel on see erinev ja ega seda ei olekski võimalik seletada.“
„Intuitsioon.“
„Kuidas te ise tunnete piiri?“
„Mina? Mul ei ole enam piire.“
„Kuidas nii?“
„Kaotanud oma „mina“, muutud määramatuks, mõõtmatuks.“
„Kuid teil ju on oma „mina“?“
„Siis on, kui ma kellegagi räägin, näiteks sinuga, Kui ma aga ravin, siis mind pole olemas!“
„Kas te muutue nähtamatuks?“
„Mingis mõttes jah!“
„Kui ma jälgin teie ravimist, kas ma siis teid ei näe?“
„Näed, aga siis ma enam ei hakkagi ravima: mina tajun sind ja sina oma tähelepanuga tood minu „mina“ kehasse tagasi.“
„Ei saa aru.“
„Mõtle. Seda, mida ma praegu ütlesin, on eriti raske mõista. Kuigi…teie, noored, olete praegu andekad. Võib-olla saadki aru… Sellepärast ütlesingi, et usun…“

15. KAAMELIASTEL.

Küla serval asub suur küngas, millelt paistab kätte kogu ümbruskond paljude kilomeetrite ulatuses. See on sama küngas, kus noormees õppis avastama Tuult ja tutvus Maaga. Praegu on nad kingul kahekesi koos: tudeng ja teadmamees. Mis nad seal teevad? Kuulame ehk meiegi?

„Kuula, pojake, jutustan sulle loo Õpetajast ja kahest õpilasest.
Tarkuse Õpetaja juurde tulid kaks venda, Vanem ja Noorem. Vanem kummardus ja ütles: „Suur Õpetaja, tahaksin saad kõige Tugevamaks Sõdalaseks ja tulin teie juurde, et te õpetaksite ming võitlema. Selle eest kohustun täitma kõiki teie juhiseid.“
Pärast langetas pea Noorem – tema väljendas austust üksnes kummardusega, lausumata midagi.
„Kas sa ei soovigi midagi?“ imestas Õpetaja.
„Ma tahaksin aidata venda, sellepärast tulingi teie juurde,“ vastas noorem vend.
Palju erinevaid tõid andis neile Õpetaja, hommikuti ja õhtuti aga treenis vanemat vanda. Vanem, täites ülesandeid, mõtles alati: „Ma saad kõige tugevamaks.“ Noorem aga nautis tööd, leides igas uues Õpetaja antud ülesandes mingi varjatud õppetunni.
Möödusid päevad, kuud ja läheneski õpingute lõpp.
Õpetaja kutsus vennad oma juurde ja ütles: „Olen teiega rahul. Igaüks saab oma tasu, seda, mida on teeninud. Kuna vanem vend palus Jõudu, siis saab ta Jõu. Noorem ei palunud midagi – ja saab Eimidagi.“
„Kas ma võin nüüd igaüht võita?“ küsis Vanem.
„Jaa.“ Ütles Õpetaja.
„Kuule, noorem vend, proovime õige minu Jõudu sinu peal!“ hüüdis vanem vend, tahtes haarata Nooremat ja teda maha paisata. Kuid vaevalt oli ta vennale lähenenud, kui komistas ja kukkus! Kui palju ta ka ei proovinud, ikka ja jälle kukkus, ja nii ei suutnudki ta ligi minna oma nooremale vennale, kes seal rahulikult seisis.
„Õpetaja, aga ma ju ei suuda kõiki võita. Ma ei suuda isegi oma nooremale vennale lähedale minna!“ imestas Vanem.
„Kui sa soovid teda võita, ei ole ta sulle vend. Ta on Eikeegi! Teda ei ole olemas nende jaoks, kes tahavad teda hävitada. Kas sa siis oled unustanud, et sina said Jõu, aga tema Eimidagi. Igasuguse Jõu vastu on olemas teine Jõud, kuid Eimillegi vastu ei ole midagi! „ ütles Õpetaja ja lahkus.“
Taat vaatas kavalalt õpilasele otsa ja naeratas.
„Kas te peate mind vanemaks vennaks?“
„Paistab, et sa ise arvad nii, kui juba küsisid. See on sinu sisehääl, mis sulle ette ütles. Ja ei eksinud. Kus suitsu, seal tuld…“
„Tuleb välja, et kes midagi konkreetset soovib, ei saa mitte võitjaks?“
„Me juba rääkisime sellest.“
„Kas Timukast ja Ohvrist?“
„Jaa. Nii nagu Timukas vahetab koha Ohvriga, nii ka Võitja vahetab Võidetuga kohad.“
Kuid peale Võitja ja Võidetu on veel olemas Võitmatu!“
„Kas see on noorem vend?“
„Jaa, see kes e l a b…“
„Kas see, kellel on eesmärk, ei elagi?“
„Ta elab oma ahtas väljamõeldud maailmas. Inimene, kes elab ratsionaalselt, sarnaneb eesliga, kelle seljale on kinnitatud kepp, mille esiotsa külge on seotud kaameliastlatutt. Eesel püüab seda kätte saada, kuid sama kiiresti, kui ta liigub, et toiduni jõuda, pageb see tal eest ära.“
„Mulle on päris solvav, et ma ei tunne end enam ainult vanema vennana, vaid ka eeslina!“
„Seda ei ole ütelnud mitte mina, vaid sa ise ütlesid. See on aga väga hea: see on võimalus peatuda, seisma jääda. Kui eesel lõpuks taipab, et ei saa rohututti kätte, jääb ta seisma. Aga seal, näe imet, leiab ta oma nina eest mitte ainult rohtu, vaid ka ojakese, millest vett juua. Pealegi, miks sa otsustasid, et Võitmatu on olla lihtne? Me kõik oleme teatud mõttes eeslid. Igaühel meist on eesmärk. Ei maksa ju solvuda peegli peale, mille abil me näeme, et nägu on must!“
„Kuid selliseid nagu noorem vend on ju ometi olemas?“
„On, ja neid on palju. Neid kutsutakse Ivanuškateks. Aga ometi pärivad just nemad kuningriigi. Vaat nii!“
„Nagu muinasjuttudes?“
„Muinasjutt on elu, ainult et Universaalsetes Sümbolites.“
„Luiskejutt on muinasjutt…“
„Kuid tas terake on tõtt! Nii et – õpi! Ja ära õpi ainult sedaviisi, et loed ja küsid palju, vaid tegutse! Tehes mis tahes tööd, mõtle sellest tööst enesest, nagu tegi noorem vend. Selles on saladus. Ja kõige suurem raskus.“
„Kas saab siis spetsiaalselt mõelda tööst ja varjata tegelikku eesmärki?“
„Iseennast petta? Ei, pojake, iseennast ei peta. Sa võid udutada ükskõik kellele, ainult mitte iseendale. Kordan uuesti: siirus on Võitmatu relv. Võitmatu taandub teinekord, kuid kunagi ei saa teda põrmu paisata. Siirus – see on sisemine ausus.“
„Kas on siis ka teistsugust ausust?“
„Väline ausus on silmakirjalikkus. Ta kõigest paistab „aususena“.“
„Miks siis ei või otse öelda: silmakirjalikkus?“
„Seepärast, et inimene ei tunne iseennast ja peab aususeks seda, mis seda tegelikult seda ei ole. Peaaegu alati on tema tegude taga peidus peen, märkamatu eesmärk.“
„Aga miks ta ei tunne seda?“
„Ta tunneb seda, kuid ei taha täpsemalt määratleda. Õigemini – kardab määratleda.“
„Miks ta kardab?“
„Sellepärast, et kui ta tunnistab oma ebaausust, siis tekib vajadus end parandada, see aga nõuab vaeva! Kuid inimene on laisk.“
„Kas laiskus siis ongi ebaausus?“
„Minu arvates, jah, ebaausus. Inimene peidab enda ja teiste eest oma tõelist Nägu, teades, et see nõuab „suurpuhastust.“ Arvab, et kergem on ette manada Mask, kui raisata aega ja jõudu ENESEPUHASTUSELE….“

16. NAISTEPUNA KUNINGRIIGIS.

Mööda teed, mis käänab metsa poolt ümber järve, liiguvad kaks rännumeest. Ongi nemad, meile tuttavad vana teadmamees ja tudeng, taadi õpilane.

„Täna pead sa selgeks saama Taimeriigiga tutvumise seadused. Sellepärast me otsimegi praegu Kuningat, kes meile räägib…“
„Kuningat?“
„Naistepuna, meie kandi kõikide ravimitaimede Kuningat.“
„Aga miks otsida? Teda on siin palju.“
„Sa pead ise valima puhma, mille juurde jääme.“
„Sel juhul ma valin selle,“ näitas noormees suurele puhmale ühel ligemal kingul.
„Täna otsustad sina,“ ütles taat, ja nad ronisid sellele kingule ning istusid noormehele meeldima hakanud taime kõrvale.
„Kõigepealt pead sa teadma, et taimed on sama moodi elus kui meie sinuga ja oskavad suhelda. Ainult, et teiseskeeles. Ravija ülesanne on nende keel ära õppida. Sest see, kes tahab taimedega sõbruneda, peab nendesse suhtuma nagu sõpradesse, kuid ka nagu õpetajasse: Taimeriik võib palju õpetada! On mul õigus, Kuningas?“
„Aga miks just Naistepuna on Kuningas?“
„Minu jaoks on Kuningas just tema, aga sinu jaoks võib-olla mõni teine taim. Aeg on mind veennud, et parimat taime Jõu ja Ravimise jaoks ei olegi kui Naistepuna ja tema truu abikaasa Pune ehk Vorstirohi. Teisi taimi ma peaaegu ei kasutagi.“
„Ammu juba või?“
„Varem ma kasutasin paljusid taimi. Kuid mida rohkem kogemusi, seda lihtsamad ja kvaliteetsemad on ravija vahendid.“
„Kas teised taimed on nõrgemad?“
„Ei. Nad kõik on tugevad. Igal taimel on oma eriline Jõud. Kuid ravijal peab olema oma taim, või siis mõned.“
„Ja millega see on seotud?“
„Sellega, et nendega peab olema sõber! Kas sul võib olla palju ustavaid sõpru?“
„Kas see siis on võimatu?““
„Tõelisi sõpru ei ole palju. Samuti taimi ühe ravija kohta. See on minu kogemus – selles on mind veennud pikk elu…“
„Aga kuidas nendega tuttavaks saada?“
„Kuidas ise paremaks pead, niimoodi tutvudki. Kindlasti meeldib sulle mingisugune taim teistest rohkem. Mina näiteks palun taimel mitte solvuda ja lubada mul noppida leheke või õieke. „Haavakohta“ tuleb määrida süljega. Milleks? Selleks, et sinu jõud aitaks taimel haava ravida. Hoolikalt mäludes söön valitud taime anni ära.“
„Ja mida see annab?“
„Pideva kontakti. Kui sööd teadlikult osa taimest, siis tekib side, sest osa taime hingest saab osaks sinu hingest; seda peab aga tegema teadlikult ja sõbralike tunnetega. Siis on sul ükskõik kui pika vahemaa tagant taimega side ning sa võid kasutada tema teeneid ja Jõudu. Muidugi juhul, kui taim sind oma sõbraks võtab.“
„Kas võib juhtuda, et ei võtagi?“
„Kui sul on omakasupüüdlik mõte. Kui sa ei tutvu siiralt, vaid näed ette oma kasuahnet eesmärki. Kui ei tegutse südamest.“
„Isegi kui eesmärgiks on ravida?“
„Oleneb motiivist. Kui ravid tasu eesmärgil – siis ole ettevaatlik! Sest see on Vägivallamaagia: kuni sa oled tugev, on taim sinu teener, kuid niipea kui sa nõrgened, tuletab ta sulle kõik meelde! Kui sa tervendad tervendamise pärast – siis ohtu ei ole, sest kahju taime Jõust ei saa olla.“

„Isegi kärbseseene omast?“
„Kui oled taimedega küllalt sõbralik ja veendunud, siis isegi mitte kärbseseent. Siirus on erakordne kaitse!“
„Aga mis on veel tähtis?“
„Neile tuleb tasuda abi eest.“
„Kuidas seda veel tehakse?“
Alati ja igal pool hoida taimi, igasuguseid taimi! Bakterist kuni paplini. Arvan, et nimetan Naistepuna õigusega Kuningaks. Ta juhib oma riiki. Kuidas toimid sina, kas sinu kaitsealust solvatakse? Või veel lähemalt – nooremat venda?“
„Ma kaitsen teda.“
„Samuti kaitseb ka Naistepuna. Kui ma käituksin halvasti ükskõik millise taimega, kaotaksin oma sõpruse Ravimtaimede riigi Kuningaga. Saad nüüd aru?“
„Kuid teised ilmselt rikuvad seda reeglit ja ikka ravivad taimedega?“
„Kas neil on ka palju edu?“
„Vähe või palju, aga on.“
„Käsitada taimede Jõudu ja mitte omada nendega sõprust – see on, nagu ma ütlesin. Vägivallamaagia. See, kel on rohkem Jõudu, võib seda kasutada nõrgema üle valitsemiseks. Kuid see on ajutiselt nii! Ma ei soovita sul sellele teele asuda. See ei ole mitte ainult ohtlik, vaid on ka väga rumal ja primitiivne… See on eilne päev. Tulevane ajastu seisneb LEPINGUS. Lepingumaagia on see, mille poole pead püüdlema.“
„Veevalaja ajastu?“
„Jah. Partnerluse, Vendluse ajastu Lepingu ehk Kokkuleppe alusel. Sümbolite dešifreerimise ajastu…
Sa ütled, et „ravivad“. Kui palju on praegu teatmikke, kui palju retsepte, ja nad kõik on segased, veelgi enam – nad on väheefektiivsed. Ilma sõpruse ja taimede nõusolekuta ei ole mingisugust kasu, usu minu kogemusi!“
„Aga mingisugunegi kasu ikkagi on?“
„Ainult „ehitusmaterjalina“. Kui ehitusmaterjal tuuakse platsile, siis see ei ole veel maja! Majaehituseks on vaja Jõudu, ehitusmeistreid. Keemilised ained on ehitusmaterjaliks, aga Elujõud ehitusmeistriteks. Tabletid, retseptid. Millest me rääkisime on, „ehitusmaterjal“! See aitab, kuid vähe…“
„Jõudu on vaja?“
„Jaa, on vaja Elava Jõu, Taimede „hinge“ toetust – siis on kõik nagu peab!
Varem ravijad teadsid, kuidas ravida. Nüüd aga otsitakse teadmiste tippe ja kujutatakse end „ravijatena“. Kõik kirjutavad, kõik teavad kõike, aga seda nad ei tea, et enne kui sisenetakse, tuleb uksele koputada, teha jalad puhtaks ja küsida luba sisseastumiseks!…“
„Kas siis need raamaturetseptid on kasutud?“
„Ei, nad on kasulikud, väga kasulikud. Aga ainult siis, kui taim ei ole sulle vaenlane! Kuid paljudele on taimed praegu vaenlased.“
„Miks te nii arvate?“
„Vaata tallatud muru, lõhutuid puid, käestlastud aedu, puudelt äralõigatud koort, lapsi, kes lõhuvad oksi, uusaastakuuski, mis vedelevad peale pühi, ja kui oskad tajuda situatsiooni, siis kuuled Taimeriigi oigeid.“
„Kas ta on solvunud meie kõigi peale?“
„Ei, ta on meist targem. Ja õiglane. Ta solvub nende peale, kes teda solvavad. Kuid selle Looduse vastu peetava sõja taustal on isegi see, kes ei kaitse, kuid ise hoidub vägivallast, taimede sõber!“
„Isegi tegevusetus rõõmustab neid?“
„Jaa, sest sellisel juhul ei ole see tegevusetus, vaid hoidumine rumalatest tegudest! On ju õigus, Naistepuna?“
„Kas ta vastab teile?“
„Vastab.“
„Aga kuidas?“
„Kui ta on minuga nõus, siis tunnen sisemist kergust ja paremat tunnet. Kui aga pärast öeldut mind miski segadusse ajab, siis ei ole ta nõus.“
„Kas mina võin ka niimoodi aru saada?“
„Proovid – saad teada. Kuid kuula edasi, seda enam, et praegu räägib tema. Me oleme tema Kuningriigis ja räägime temast. Ja ta kasutabki mind, et vastata sinu küsimustele.“
„Kuidas te teate, et ta tahab vastata minu küsimustele?“
„Mul on tema Kuninriigist sulle kerge ja meeldiv rääkida.“
„Kas see on alati nõusoleku kriteeriumiks?“
„Alati. Kui midagi „läheb kergelt“, siis tähendab, et selleks on olemas Olemuse nõusolek.“
„Kuidas konkreetselt kasutada ravimisel Taimeriiki?“
„Ma juba ütlesin: tutvuda, neid mitte solvata – ja nad ise näitavad sulle vajaminevad retseptid kätte.“
„Ja kõike võib teada saada nendega vesteldes? On see tõesti tõsi?“
„Ma ei ole „mainpuleerija“, vaid räägin seda, mida kuulen…“
„Ja võib läbi saada ilma raamatutarkuseta?“
„Seda ei olegi vaja. …. Öelduna valeks saab mõte, on lausunud targad. Tõde on kas vaikimises või ridade vahel… Raamatutes on palju väljamõeldisi, autori erahuvisid. Kõik on sassis. Palju on liigseid, teisijärgulisi konventsionaalsusi. Kuid tegelikult on kõik palju lihtsam.“
„Kuid kas on mingeid reegleid taimede korjamiseks ja rohtude valmistamiseks?“
„Neid on palju, kuid kasutan vaid väheseid, aga mõjuvaid. Millal korjata? Siis, kui taimedel on „malha-aeg“ ja kui sul on hea tuju. Kuidas siis korjata? Eelnevalt küsides taimelt luba. Kuidas säilitada? Parem on kuivatada varjus ja hoida spetsiaalsetes, oma käega õmmeldud riidekottides. Kuidas kasutada? Vaat see on saladus. Keetnud rohu valmis, ei tohi seda lasta täielikult jahtuda, vaid tuleb tarvitada sooja joogi esimest, „neitsilikku“ Jõudu. Soojendades on vaid Materjal, kuid ei ole Meistrit. Jõudud enam ei ole, pea seda meeles! See on tähtis reegel. See muide puudutab igasugust toitu. Ülessoojendatud borš ei ole enam Jõud, ta on vaid keemiliste elementide kogum. Nii on ka kõige muuga…“
„Jahtunud toitu on siis kasutu süüa?“
„Ei, pojake. Ikka kasulik. Ainult selles puudub Elus Jõud. Jahtunud toidu Jõud on roiskumise jõud. Aga Elava ja Surnud jõu vahel on erinevus.“
„Mis on „surnud“ jõud?“
„See ei ole isegi jõud, vaid tema puudumine, vaakum. Surnud jõu „äraseedimiseks“ kasutatakse sinu jõudu, kuid alles nende mõlema vastastikune mõju annab konstruktiivse tulemuse. Erinevus on selles, et „elus“ jõud tugevdab immuunsüsteemi, aga „surnud“ jõud nõrgendab seda. Said aru?“
„Aga kuidas määrata vajalikke kontsentratsioone?“
„Kui sa ei ole päris rumal, siis määrad ise ega küsi nõu. Selleks on vaja tunnetust. Nagu näed, ei ole palju reegleid. Peamine on taimede nõusolek, vastastikune kokkulepe.
Peaaegu oleksin unustanud! Õigel ajal tuletas ta mulle meelde: säilita van tõmmis! Ära kunagi viska minema neid rohtusid, mille „parim enne“ on möödas! Võid sattuda Kuninga juures ebasoosingusse. See sarnaneb sellega, kui jätaksid oma langenud kaasvõitlejad matmata lahinguväljale ja kiirustaksid ise paraadile. Mõistad?“
„Aga kuhu need panna?“
„Kõige parem on kümmelda nende leotises, pruukides nende Jõu ülejääke kasulikult. Halvim on kaevata nad maasse, eriti kuhugi puu alla. Seda on väga tähtis meeles pidada! Kui sa nüüd hakkad tulevikus täitma neid tingimusi, millest ma praegu sulle rääkisin Taimekuninga nimel koos oma kogemustega, siis sellest on küllalt, et saada heaks taimedega ravimise spetsialistiks.“
„Aga kui ma ikkagi kasutan üldtuntud retsepte?“
„Kui oled taimedega sõber, siis tuleb see ainult kasuks!“
„Veel üks küsimus: mida taimed kuulavad, aga kui neile ei meeldi minu patsient? Mis siis saab?“
„Arukas küsimus. Jaa, seda esinebki kõige sagedamini, sest see, keda taimed armastavad, praktiliselt ei olegi haige. Kuid ka vastus sellele küsimusele ei ole keeruline. Taimed kuulevad sinu palvet ja aitavad isegi seda, kes neile ei meeldi. Ja ravivad.“
„On see tõesti nii?“
„Kui ta edaspidi kahjustab taimi, siis saadavad nad talle haiguse tagasi, ja järgmine kord on sul juba raske neid nõusse saada, et sellist inimest ravida.“
„Aga kui „kahjustaja“ kasutab raamaturetsepti, mitte ravija oma?“
„See teeb talle ainult kahju. Mitte alati ei paista see välja, kuid on kindlasti olemas. See on seadus. Kui minnakse Teadmamehe juurde, siis rohul on esmatähtis mõju ainult meistri õnnistusel ja meistri retsept toimib ainult väga täpselt juhiste täitmisel. Kui näidata üles oma „initsiatiivi“ ja muuta tingimusi, siis rohi ei mõju.“
„Initsiatiiv – kas see on see, kui retseptis midagi muuta?“
„Jaa. Sellega võib end kahjustada, mitte ainult toimet neutraliseerida.“
„Miks nii?“
„Tänulikkus! Austus teadmamehe vastu – see on ühtlasi Kuningriigi austus selle vastu, kes teadmameest austab. Pealegi on iga sisemine ebaausus targa vastu karistatav. Taimeriik karistab neid, kes solvavad tema saadikut, Ravijat.“
„No on alles värk! Justkui poliitika!“
„Jaa, see ei ole nali. See on Peenmateeria Maailm, kus kõik on omavahel OSADUSES.
Seepärast ÄRA MITTE KUNAGI EGA MITTE KEDAGI SOLVA!
Sa peaksid juba teadma, et sa ei solva ainult keha, vaid kõike, mis on kehaga Osaduses. Aga me ei tea mitte alati, millised jõud võivad olla ükskõik millises liivateras. Võib isegi öelda, et me ei tea seda kunagi!“
„Kas see on pelgus?“
„Ei, see on Eetika. Ja austus. Ei ole vaja mõelda, et me oleme vägevamad ja kõigest üle. Kõik on maailmas võrdsed. Ma olen sellest sulle juba rääkinud. Kõigisse tuleb suhtuda austusega. Need on esialgu sinu jaoks ainult sõnad. Sest sinu teadmised on alles ees, kui oled ületanud oma takistused ja mõõdalaskmised. Pidevas võistluses Elu eest seisnebki Liikumine, Muutumine ja Aeg. Aeg on Saturnus, mis tähendab Tarkust, nagu sa juba tead…“
„Kas Jõud on nõrkuses?“
„Toimimine Toimimatuse kaudu. Nii elavad Suured Targad. Kotkas-Sõdalane on see, kes on Teel Teadmiste poole!…
Iseenese võitmise poole….“

17. ISEKESKIS ALLIKAGA.

„Ma olen imestunud, vanaisa. Te olete nii vastupidav, et minul, noorel inimesel, on raske teiega sammu pidada. Oleme käinud juba ligi 20 kilomeetrit, aga teil ei ole veel vähimatki märki väsimusest.“
„Ole vait ja tunneta ümbritsevat ilma, siis ei väsi ka sina. Kuigi just väsimust oleks sulle praegu vaja!“
„Kas meil on veel kaugele minna?“
„Ei, varsti tuleb Tema meile vastu.““
Nad laskusid uhtorgu. Siinne kant oli erakordselt maaliline ja hämmastavalt vaikne, paistis olevat asustamata, kuigi siinsamas lähedal asus väike talukoht. Nad läksid mööda endist jõesängi. Aeg oli lähtekoha veidi edasi nihutanud, kuid oru ilu oli säilinud.
„Kas siin vett on kusagil lähedal? Kangesti tahaks juua.“
„Näed, rohi on siin, vaatamata aktiivsele suvepäikesele, roheline ja värske. Tähendab, on ka vett. Sinna me lähemegi. Seak võtab meid vastu selle oru Peremees-Allikas.“
„Tähendab, me tulime kohtuma Allikaga?“
„Täna on sul hea võimalus temaga tutvuda.“
„Aga miks te mulle enne ei rääkinud meie matka eesmärgist?“
„Et sa ei teaks eesmärki. Tuleta meelde mõistujuttu, mis ma hiljuti rääkisin. Liiatigi on väsimus esimeseks sammuks teel sihtkoha poole.“
„Mis on siis järgmine samm?“ Ma olen nii väsinud ja ootan järgmist…“
„Teine samm ongi tutvumine. Kuid enne kui hakkad tutvust sobitama, tuleb puhastuda. Jalgsikäik väsitas sind, tegi varudest tühjaks – nüüd oled sa veel enam vastuvõtuvõimelisem. On, kuhu salvestada uut värsket Jõudu – mõistad?“
„See oleks nõnda, et kui näljasele maitseb ka tükike leiba, siis täissöönule ei maitse tortki. Jah?“
„Jaa, sa said aru. Higi viib sinust „jäägid“ välja, aga jalad kulutavad liikudes vana jõus tagavara. Muljed on uus Jõud, mida hoomab see, kes kasutab edasiliikumiseks oma keha. See on täienduseks käimise tehnikale. Aga siin ongi minu Vana Sõber!“
Taat läks Allika juurde, mis oli piiratud tammelaudadega. Vaikides puudutas ta laudu, kiirustamata ja õrnalt, seejärel ammutas pihuga vett ning jõu.
„Praegu on sul just õige aeg, ilma viivitamata, tutvuda Vetekuningaga. Mina lähen laman natuke rohul ja soojendan end päikese käes, sina aga räägi, katsu teda, tunneta ta iseloomu. Kui see sul õnnestub, saad palju teada: Vetekuningas on helde!“
„Kas Ta võib siis juba esimesel korral omaks võtta?“
„Kui ei saa su peale kurjaks, siis võib. Heakene küll. Ära tee endale küsimustega tüli ja ka mina ei sega sind enam…“
Taat lahkus.
Noormees algul rääkis Allikaga, ning siis, joonud veidi pihust jääkülma vett, istus seljakotile Allikast lähtuva ojakese kõrvale ja asus imetlema väikeste särapärgade mängu, päikesekiirte heiastust pulbitseva lätte erakordselt kristallpuhtal ja elaval vetevoolul… See oli nii meeldiv ja õnnis südamele ja tervele kehale pärast pikka käimist, et ta ei tahtnud enam kuidagi rääkida, mõelda, soovida – ta lihtsalt rõõmustas… kergelt ja vabalt.
Taat nägi oma õpilase andumust. Jaa, see noormees oli Vetekuningale sümpaatne. Talle avanes Lahustumise Jõud. Taat nägi seda ja ei hakanud seepärast oma tähelepanuga segama, et mitte katkestada dialoogi… Ta pööras oma tähelepanu päikesele. Kotkas silmitseb Päikest.
Õhtuks oli kumbki mees küllaga nautinud suhtlemist Vee elemendiga ning nad said taas kokku teel elektrirongile.
„Lähme vaikides, räägime rongis. Praegu on sul tähtis vaikida. Las muljed kinnituvad sinus, leiavad oma pesa.“
Nii nad läksid vaikides kogu tee ja alles rongis noormees ütles: „Oma imestuseks ei tunne ma end väsinuna. Tagasiteel oli mul nii kerge, et kui ma ise seda ei oleks tunnetanud, ei usuks ma kedagi, et see võib nii olla. Kuigi ma ei jõudnudki tutvuda Allikaga: mind haaras selline laiskus, et ma lihtsalt andusin päikese käes pulbitseva ja mängleva vee nautimisele, ja pärast jäin üldse tukkuma…“
„Nii lihtne see ongi?“
„Sinuga on lõbus! See ei ole lihtne! Et võita Valitseja selline usaldus, on vaja omada erilist Hinge! Aga Hinge lihvimine – see on Töö! Sa oled ära teeninud Vete tunnustuse. Praegu sa lihtsalt tunnetasid tema tänu sulle. Kui sul on raske, on vähe jõudu, sa võid lõdvestuda ja meenutada, mida täna tähele panid. Meenutamine saab sillaks sealse „sinu“ ja selle „sina“ vahel, kes lamab või istub siin toas.“
„Ja see annab Jõudu?“
„Jah, kuid see sõltub sinu võimest kontsentreerida oma mälestust. Ainult ära kellelegi räägi, kust nimelt sa Jõudu saad. Kokkulepe Jõuga on rangelt individuaalne ja keegi ei pea teadma neid kohti, kust sa saad Toetust ja Kaitset.“
„Kas selleks, et keegi ei saaks kahjustada?“
„Ei, see ei ole peamine põhjus. Suhted Jõuga sarnanevad abikaasadevaheliste suhetega: kahe vahel ei pea olema kedagi komandat. Kui sa midagi teed, siis tee seda ainult koondatud tähelepanu ühe kiirega. Ühega!“
„Aga kuhu jääb siis tervik?“
„See on juba teine mõiste. Võib muuta fokuseerimise kohta, kuid „lõhkuda“ fookust ei tohi. Muidu kaob liikumise „muusika“, see muutub „n u r ge l i s e k s“, k a n d i l i s e k s. See ei ole siirus, vaid silmakirjalikkus, sisemine ebaausus…
Vesi, pojake, on kõige tugevam puhastav vahend. Isegi mitte vahend, vaid puhastuse tuum, olemus. Ennemuiste teati seda ja kasutati igal pool. Puhas allikavesi on Elav Vesi. Tervendamisel on ta väga tugeva ravijõuga. Nii joogina kui pesemiseks. Kui ma olin alles algaja, siis pärast ravimist armastasin pesu pesta : kontakt voolava veega oli mulle parim ja lihtsaim vahend „haigetest“ energiatest puhastumiseks. Õigemini – see oli jõudude täiendamise, Vaimu taastamise vahend.“
„Aga kas te Jõu asupaikade meenutamist kasutasite?“
„Kui ausalt öelda, siis ei. Miks? Püüdisn leida jõudu iseendas. Ära ilmaaegu õrrita….
Pealegi, kui Allikas tunnistas sind omaks, siis iga veelomp on sulle Allikaks. Nagu Taimeriigiski, kus iga taim on terviku lüli ja iga väiksemagi liikme solvamine riivab ka Valitsejat ennast.“
„Järelikult peab hoidma igat vett ja vedelikku?“
„Kui kraan tilgub – rutta parandama. Muidu Allikas unustab su ära. Ja ära raiska ilmaasjata vett! Kokkuhoidlikkus on Jõu saladus. See, kes taob sirgeks kõverad naelad, ei sure metalli läbi. Mõtle, kaevu mu viimasesse lausesse. Seal on midagi peidus…“

18. SEEMNETERAS ON JÕUD.

Taat istus oma armsa pähklipuu all aias. Tema ees laual oli õun. Näinud õuna, mõistis õpilane, et vanataat on talle valmistanud ette järjekordse „näidistunni“.

„Tere, taat. Nagu ma aru saan, ootab mind täna „Õuna“ õppetükk?“
„Ütle mulle, mis on õunas kõige kasulikum?“
„Te olete juba rääkinud: õun alandab palavikku. Järelikult on ta kasulik külmetushaiguste ravimiseks.“
„Aga millel õuna selline omadus sinu meelest põhineb?“
„Arvan, et jaheduse pärast. Oma keemiliste omaduste tõttu.“
„Jahe niiskus kuiva kuumuse vastu. Õun on vastukaaluks keha nõrgestavale palavikule.“
„Mõju on sama, ainult et õun on palju iidsem ja sellepärast ka kõige tugevam selles valdkonnas.“
„Kas Piibli õun, paradiisiõun?“
„Seda küll. Ja siiski, pojake, mis on viljades kõige tähtsam?“
Taat vaatas küsivalt noormehele otsa.
„Seeme?“
„Õige, seeme! Seemnetesse on koondunud kogu saladus ja Jõud, õigemini – Jõuvarude võti. Selles ongi asja mõte. Sellepärast teadmarahvas suhtubki seemnetesse eriti hoolikalt ja tähelepanelikult.“
„Kas nad sealt ammutavadki jõudu?“
„Ka sealt.“
„Mil viisil nad seda teevad?“
„Neid süües. Kuid mitte nii, nagu sina seda teed.“
„Kuidas siis seda tehakse?“
„Hästi läbi närides ja nautides igat seemnekest.“
„Mis siin erilist on?“
„Sina, pojuke, armastad vist istuda oma ühiselamus voodiserval, näsides saia ja uurides konspekte. Õige?“
„Juhtub.“
„See, kes kogub Jõudu, närib tillukest õunaseemet tähelepanelikult, kiirustamata ja väga hoolikalt minutit viis, mitte vähem, ja süüvib tema maitsesse… Kogu ta tähelepanu on seemnel, mitte anatoomiakonspektil. Seeläbi saabki seeme osaks temas endas. Peale selle ei anna see ainult Jõudu, vaid ka Tarkust.“
„Kes kaua närib, see kaua ekab! Nii või?“
„Elab kaua ja targalt.“
„Aga kuidas on teie kinnitusega, et Tarkus tuleb jalgade kaudu?“
„Jalgade kaudu ja kontide kaudu. Et närida kiirustamata, on vaja kannatlikkust ja distspliini, enesedistsipliini. Aga kannatlikkus ongi ju tee Tarkuse juurde.“
„Vaat kus nipp! Selle peale ma pole tulnudki.“
„Sa ju ise väljendusid vanasõnaga – sa siis tead seda. Miks sa siis ei mõtelnud tema tähendusele? Muinasjutud ja vanasõnad on kõige hinnatumad Tarkuse õpikud.“
„Siis peaks see kõlama nii: käi jala ja näri kaua – saad targaks! No on alles…! Teiega, vanaisa, igav juba ei hakka.“
„Sa proovi – ja näed, et see pole sugugi nii lihtne, kui mõtled! Kuigi sa mängitsesid lõbusalt selle fraasiga, ütlesid siiski tõe välja. Jala käies sa toitud muljetest, aga toitu korralikult närides täitud materiaalse jõuga ja ühined Kuningriigiga.“
„Millise Kuningriigiga?“
„Aga vaat siin, sõbrake, võta heaks või pane pahaks – neid peensusi on siiski veel vara sulle avaldada.“
„Miks?“
„Lähed küll „niiti mõõda“, kuid eksid ikkagi ära ja tagasi ei oska pöörduda. See on nagu kärbseseene söömine. Ohtlik, pojake, ohtlik! Nõrguke oled sa selle asja tarvis.“
„Aga kas te hiljem võite seda mulle teada anda?“
„Kui muutud tugevamaks, siis räägin, praegu aga küsi midagi lihtsamat.“
„Te ütlesite, et õun aitab külmetuse puhul. Aga kas on võimalik siis ainuüksi õunaga külmetust ravida?“
„Oleneb, millise tähelepanuga sa seda õuna võtad. Kui kõik õigesti teha, siis võib ka ühe õunaga külmetust välja ravida.“
„Ja kuidas see „õigesti“ on?“
„Esiteks, süüa seda õuna õigel ajal; teiseks, hoolega ja aeglaselt mäluda; kolmandaks, vajalikku tähelepanu ja kontsentreeritusega omastada seemnete Jõudu.“
„Ja saadki terveks?“
„Hakkad tervenema! Ega see ole võlutrikk, et lehvitad käega – ja maja ongi valmis! Tervis hakkab paranema. Sais aru?“
„Sain.“
„Peab olema küllalt tugev, et päästa oma tervis ühe õunaga. Sa ära seda meetodit esialgu ainuõigeks pea, vaid kasuta ravivahendite kompleksi.“
„Ja mis sinna kompleki kuulub?“
„Seda on nii igav jutustada!“
„Aga tehke lühidalt, öelge kõige tähtsam.“
„Tähtsaim? Kõige tähtsam on oskus ära tunda haigestumise kolm faasi: algus, kriitiline seis ja haiguse taandumine – kas tervenemise või kroonilise vormi poole. Tõve arenedes kaasneb haigusprotsesse kasv, enesetunde halvenemine. Mis siin vaja on?
Puhastust! Mitte süüa, vaid rohkem juua, soovitavalt raviteesid, et viia organismist välja kõik liigne ja mürgine. Ja kategooriliselt loobuda toidust, kuigi esimeses faasis ei tahetagi süüa. Isu, pojake, on signaaliks, et on saabunud kriisimoment ja haigus on alustanud taandumist. Organism tegi selgeks, mis talle on vajalik, ja nõuab Ravimit. Alles sellest momendist võibki süüa õunu. Algul õuna viljaliha, siis seemned. See parandab kiiresti.“
„Kas ka kroonilist vormi?“
„Kui ei anna organismile piisavalt jõudu, hakkab haigus end varjama.“
„Kui aga palavik on nii suur, et seda on vaja alandada?“
„Rahvapäraselt määritakse äädikalahusega, kaetakse soojalt ja antakse juua kummeliteed. On veel üks võimalus: kus sa kuivatad talvel ühiselamus oma pesu?“
„Rõdul?“
„Kui tood pesu umbsesse tuppa, tunned siis sealt õhkavat värskust?“
„Jajaa, see vist meeldib kõigile.“
„See ongi Jõud. See ongi lamavale haigele täiendavaks toeks. Need on õhu ja värskuse päästvad annused. Muidu toimub palaviku tõttu kopsudes ülekuumenemine, mis ei lase terveneda. Kaks froteerätikut – üks voodi juures ja teine rõdul. Ning vahetada neid tihedamini. Mida tihedamini neid vahetada, seda kiiremini haige kosub ja terveneb.“
„Aga kui lihtsalt teha rõduuks lahti?“
„Ja saada lisaks kopsupõletik. See on juba liig – eriti talvel. Niiskus võib ka kahjustada! Kõik, mis üle normi, on mürk! Ma olen juba rääkinud sulle sellest. Ning jälgi, et ei söö õunu üleliia, eriti seemneid, muidu võid saada mürgituse. Ära aja Jõudu taga! Tarkus on parem, kuna temas on Kannatlikkus ja Mõõt ja Ajastatus.“
„Miks te siis räägite alati Jõust?“
„Jõud on mõõdapääsmatus. Jõuga võid sillutada Tarkuse Rada. Ilma Jõuta sa seda ei suuda, saad Teel hukka. Ainult et tegelda Jõuga üleliia – see on enesetapp, kuna ta ise tõukab sind Nõmeduse Kuristikku. Nahistadki siis seal põhjas…“

19. ÕPILANE JA MEISTER.

„Vanaisa, mis vahe on Õpilase ja Meistri vahel?“
„Erinevus on Möödapääsmatuses ja Initsiatiivis. Õpilasel ei ole õigust määrata oma tegutsemise hinda. Meister aga peab seda tegema.“
„Miks nii?“
„Sellepärast, et Õpilane ei tea täpselt, kuidas lõpeb tema üritus, Meister aga teab seda. Õpilane riskib alati kahjustamisega, Meister aga ei kahjusta, kui järgib Seadust.“
„Noh, aga Õpilane võib ka Seadust täita?“
„Õpilane, kes järgib Seadust, ei ole enam Õpilane, vaid Meister.“
„Kuidas aru saada, et Õpilasest on saanud Meister?“
„Meistril ei ole sisimas kahtlusi, vaid tal on oma tegude suhtes täielik kindlus. Õpilasel ei ole veel seda kindlust, sellepärast ta ei saagi, ta häbeneb määrata oma töö hinda. Miks nii? Sellepärast, et ta „täidab karmat“, nagu nüüd räägitakse, ta lahendab oma probleemi partneri vahendiga, seejuures veel ehku peale. Nad on karmaliselt seotud, Õpilane ja Patsient, nii nagu Timukas ja Ohver, kellest me juba varem oleme rääkinud. Üks on Tervise, teine Tervendamise Võtme otsinguil. Niipea kui võti on leitud, kostub kohe „stopp“. Sestpeale meister ei otsigi enam endale Tööd – nüüd hakkab Töö ise Meistrit otsima. Kes oskab, selle juurde ta tuleb! Kes ei oska, see õpib, otsides ja meelitades endale ise „käealuseid“….“
„Kuid see on ju ohtlik! Sellise Õpilase skalpelli alla sattuda on ohtlik!“
„Kuidas siis muidu? Niisugune on elu, pojake. Teistsugust ei ole antud. Annab Jumal ameti… Varem või hiljem saab Õpilane vajaliku kannatlikkuse ja sihikindluse korral Meistriks. Ja siis on ta uhke oma Töö üle.“
„Nagu Amossov?“
„Oma raamatus „Mõtted ja süda“ – nii on vist selle pealkiri – vastab ta hästi seda tüüpi küsimustele nagu sinu oma. Ja veel Bulgakov… Ravija elu ei ole see kõige kergem.“
„Miks peab Meister ise määrama tasu?“
„Seda oleksid pidanud juba taipama, kui mu sõnad ei ole sul kõrvust mööda lennanud.
Tasu – see on ohver. Kui sa oled veel Õpilane ja sinu ning patsiendi vahel käib jõudude vahetus, te mõlemad valmistate teineteist ette elu järgmiseks etapiks. Sina annad Tervist, tema Kogemusi ja Teadmist. Meister on täiuslik! Talle ei ole kedagi vaja, kuid tema on vajalik haigetele! Õigemini – nad vajavad tema meisterlikkust. Ja sellepärast on Jõudude tasakaalustamiseks vajalik ohver – osa selle inimese tööst, kes on abi järele tulnud. Endas kindel, näeb Meister haiguse astet ja suudab määrata hädavajaliku ohvri taseme haige poolt. Taipasid?“
„Jaa. Aga kui õpilasele antakse tasu, mis siis saab?“
„Kui antakse, võta. Kui keegi annab midagi omast vabast tahtest, siis see on vajalik andjale endale!“
„Aga kui see on liiga suur kingitus?“
„Kas või pool kuningriiki. Võta ja ära häbene. Oska ainult seda andi õigesti kasutada.“
„Kas see on nii tähtis?“
„Me oleme sellest juba rääkinud. Hea! Meistril ei ole tingimata vaja hoida käsi haige kohal ja anda talle kanget rohtu. Võtnud anni vastu, võib ta haige kohe koju saata. Anni – ohvri- õige kasutamise tulemusena tervendab ta inimest mis tahes distantsilt.“
„Kas telepaatiliselt?“
„Telepaatiast räägime mõni teine kord. Mõtle ise oma küsimuse üle. Sa peaksid kuuldu põhjal ise leidma vastuse. Kuid siin on üks nõks.“
„Ja mis nõks see on, Vanaisa?“
„Nõks seisneb selles, et abi suurus sõltub alati ravija isiklikust Jõust, juhul kui ta kasutab sellist, vaimseks nimetatud ravimeetodit. Arvan, et hiljem räägime sellest rohkem ja üksikasjalikumalt…“
„Aga kuidas te suhtute klassikalisse massaaži?“
„Väga positiivselt. Kui masseerija teeb oma tööd himuga, siis on tulemus suurepärane!“
„Aga kui ei ole himu?“
„Halvimal juhul ta kahjustab, aga parimal juhul on ravi lihtsalt kasutu.“
„Tähendab, „soorituse tehnika“ mängib rolli?“
„Mängib, kuid veelgi tähtsam on emotsioon. See, kes armastab inimese keha, võib olla väga hea masseerija. Hea masseerija on Kujur. Ta mitte ainult ei mudi keha, vaid loob ka Tervist ja Ilu. Ta võib mitte ainult tugevdada, vaid ka parandada vormi.“
„Ja see on reaalne?“
„Kui on olemas armastus inimekeha vastu, siis on see reaalne. Hea masseerija on aare! Eriti hästi mõistavad seda naised, kes kahjuks ebaõiglaselt kannatavad oma mehe tähelepanematuse pärast.“
„Millest te räägite?“
„Saladus on selles, et hea massaaž, mis on tehtud armastusega, asendab inimorganismile hädavajalikku seksuaalset koormust, annab talle seksuaalset jõudu. Siin on omad peensused… Kuid sina ei ole veel kaugeltki valmis neid teadmisi saama. See on praktika. Hea masseerija on nii Kujur, Näitleja, kui ka Hing… Seda mõista ja tunnetada võib ainult see, kelle peal Meister on pruukinud inimkeha käitlemise annet…“
„Te hindate massaaži nii väga?“
„Annaks Jumal sulle jõuda Peenenergiate Maailma tunnetamiseni ja siis sa mõistad mind, kui ilus on Inimese Hing oma avatuses, usalduses ja siiras vastuvõtlikkuses. Inimene on tegelikult palju parem, kui välja paistab, ja isegi parem, kui ta ise endale ette kujutab. Asjata ei öelda, et Inimene on loodud Jumala näo järgi!… Oma pika elu jooksul ei ole ma veel kohanud ühtegi inimest, kelle „maski“ ja „tolmukorra“ alt ei avastaks Jumalikku Hinge hiilgust! Ja see säde võib olla vaevalt-vaevalt märgatav ebatäiuslikkuse, laiskuse, kadeduse, kurjuse ja silmakirjalikkuse tagant, kuid ta on olemas! Kui ta aga on olemas, siis on ka võimalus teda vabastada Nõmeduse vanglast.“
„Kas siis tõesti kõigis on olemas Jumalikkus?“
„Kõigis, erandlikult kõigis!“
„Aga inkvisiitorid ja fašistid?“
„See on keeruline teema, neis on – Vaim. Õiglase Kättemaksu vaim. Ära rutta tegema järeldusi! Vaata parem seemne idanemist. Ons kuskil olemas seemet, mis annab uue võrse, ilma ise suremata?… Surm on Elu Jätkumine Uues. Maailm on õiglane. Ära lase end segadusse ajada, vaid jõua selgusele Nisutera näite põhjal: üks tera sureb, aga ilma sünnib terve Viljapea! Kas sa kutsud maad inkvisiitoriks, et ta „tappis“ ühe viljatera ja kinkis meile Viljapea?
Mõtle, pojake, ja õpi. Õpi kõike tegema siiralt. Mitte valskust tegema ning pagema uue ja raske eest.“

20.TÖÖRIIST ON MEISTRI KÄEPIKENDUS.

Jällegi näeme Teadmataati istumas oma lemmikpähklipuu all, Voolimisnuga peos. Noa all võtab kuju taadi väljamõeldud vorm… Juba nooruses tegi taat tutvust Puidu ja Voolimisnoaga. Aeg ei ole kahandanud nende sõprust…
„Vaatan siin teie tööd ja tekib endalgi tahtmine proovida. Võib-olla lubate mul ennast selles vallas proovile panna?“
„Oota natuke, ma toon sulle voolimisnoa.“
Taat läks kuuri alla töökotta ja naasis igivana roostetanud kööginoakilluga.
„Võta, tee sellest endale voolimisnuga ja proovi terviseks.“
„Ma arvasin, et te annate mulle valmis noa.“
„Võib-olla ma peaksin sinu eest ka nikerdama? Ei, pojake. Meister valmistab alati ise endale instrumendi.“
„Kuid ma ei ole ju veel meister!“
„Miks sa üldse minu juurde tulid? Õppima või vigurit tegema?“
„Sain aru. Kuuletun ja allun, vanaisa!“
„Noh, nii ongi parem. Töökojas on kruustangid, viilid, luisk.“
Noormees sai tunni ajaga hakkama, ning juba ta istuski taadi kõrval ja „kraapis“ kasepulga sisse ome esimesi ideid.
„Miks peab ise endale valmistama tööriista?“
„Tööriist on Meistri käepikendus. Seepärast peab ta olema oma, armas, ning ükski võõras ei tohi teda puutuda. Iga Meister pahandab väga, kui keegi võõras võtab tema tööriista.“
„Milles asja mõte on?“
„Mõte? Mõte on selles, et Meistrile on tema tööriist elusolend. Seepärast suhtub ta temasse väga hoolikalt ja tähelepanelikult. Aga kas samamoodi suhtub ka see võõras?“
„Kas tööriist on nagu sõber?“
„Nagu sõber, õigemini koguni nagu laps. Sellepärast ei olegi vaja kahmata võõra tööriista järele – et ei kahjustaks.“
„Nüüd ma saan aru, miks autojuhid ei anna meelsasti rooli oma sõprade kätte…“
„Iga Meister peab oma Ralvast lugu.“
„Kas töövahend on Relv?“
„Nii relv kui ka Jõu allikas. Miks ma suhtlen puuga? Selleks, et Elada. Selleks, et vestelda temaga, vahetada muljeid, teoks teha oma loomingulisi ideid ja lasta hingel puhata. Vahel isegi pihtida talle.“
„Aga te ju lõigute teda?“
„Kas siis on parem, kui ta lihtsalt mädaneb kraavis? Arvan, et ka puu eelistab ennem kedagi malenupuna teenida, kui hukkuda kraavis… kuigi, ka kraavis ei ole tast vähem kasu.“
„Mis on siis temast seal kraavis kasu?“
„Sa pidanuks sellest isegi aru saama: surres annaks oks mikroorganismidele piisavalt sooja ja toitu, sellega aga rikastaks maapinda, toidaks puujuurt, põõsast või isegi lihtsat rohuliblekest. Vaata mis nurga alt tahes – ikka on kasu, ja nii iga asja puhul…“
„Kas ka sõdadest on kasu?“
„Sõdadest seda enam. Kuid ära haara nii kõrgelt. Tuleme tagasi Puu ja Voolimisnoa juurde. Puulõige on metalli ja puu kui elementide ühendamise kunst. Mineraaliriigi ja Taimeriigi ühendamine. Pojake, annaks Jumal sulle sellesse süveneda ja sellest aru saada! Kui sa aja jooksul õpid oma nuga luisuga teritama, kui ihud ta teravaks kui habemenoa, siis tunnetadki lähenemist Mineraaliriigile. Kui aga oled eriti tähelepanelik, saad teada Tera saladuse. Ole ettevaatlik, et sa ei vigastaks end.“
„Aga kui vigastan?“
„Siis mõtle! Metall õpetab sind: otsi vigu!“
„Naelu sirgeks lüüa?“
„Jah, naelu siregeks lüüa ja mitte laiali loopida vanu metallitükke, muidu ei anna Mineraalide Kuningas sulle viisat oma kuningriiki.“
„Kõlab nagu muinasjutt. Te justkui räägiksite muinasjuttu.“
„Muinasjutt ja elu on üks. Ma ju ütlesin, et kes lööb sirgeks vanu naelu ja kasutab neid, pälvib Metallide Valitseja austuse. Aga see, mu sõber, usu mind, annab palju!
Kui oled noa teravaks saanud, mine edasi – on vaja otsida kuiva puud. Ära lõika elavat puud! Muidu karistab sind Taimede Kuningas!“
„Kuidas karistab?“
„Jätab sind ilma Vitaaljõust, võid koguni haigeks jääda:“
„Vitaaljõust?“
„Sellepärast ongi vaja lõikamiseks võtta „surnud“ puu. Kui sa „surnud“ puust teed mingi kasuliku asja, siis sa ju elustad teda uuesti. Ja selle eest on Taimede Valitseja sulle tänulik. See on omapärane Tervistamine.“
„Kas te ravite nõndaviisi nii taimi kui ka inimesi?“
„Ka metalli, pojake. Sa oled jõudnud selle juba unustada!“
„Kuidas te teda siis elustate?“
„Tööga, pojake, tööga! Kui Voolimisnoa tera loob Kuju, siis ta ühineb sellega, olles vahendajaks Meistri Mõtte ja Materjali vahel. Mõistad?“
„Kas nuga, mille ma täna tegin, minu käes ka elustub?“
„Jaa, ta muutub osaks sinust endast.“
„Aga siis võib nii ju öelda iga vahendi kohta, mis meie käest läbi käib?“
„Võib küll. Pojake, võib küll. Kõik, mis astub meiega kontakti, hakkab juhtima meie Mõtte elluviimist.“
„Kas sellepärast on võimalik ka psühhomeetria?“
„Sellepärast on võimalik Elu ise! Ära selle psühhomeetriaga rutta, parem püüa Puuga suhteid luua ja temaga sõbruneda.“
„Missugune puu teile kõige rohkem meeldib?“
„Kaval küsimus! Ainult et mulle meeldivad kõik puud. Mina ei jaga maailma meeldivateks ja mittemeeldivateks osadeks, sellepärast ei saagi sulle kindlat vastust anda. Eelistan Kaske ja Pähklipuud, kuid kordan: ma ei tõsta neid teistest esile, nagu ei tõsta ka Naistepuna teistest taimedest esile. Nad armastavad mind. Sellepärast ma olengi nendega võimalikult tihti kontaktis. Kui ise suhtun kõigisse ühtemoodi… Siin on sulle, pojake, mõistatus. Kas mõistatad ära?»
Taat istus vaikides. Noormees ei esitanud enam küsimusi, nähes, et vestlus oli lõppenud. Kuid taat pöördus uuesti oma noore õpilase poole.
„Usu või ära usu mind, pojake. Armastan – ei armasta. Mida see tähendab? Sellel, kes ütleb, et ei armasta, võivad tegelikult olla sinu vastu palju soojemad tunded kui sellel, kes ütleb, et armastab… Karmus ei tähenda veel külmust…
Karmi südame taga on tihti peidus Tohutu Armastus. Peidus sellepärast, et mitte igaüks ei ole võimeline teda mõistma ja mitte solvuma, seda enam, kui tegemist on Hallipäise Teadmataadi Armastusega… Ma olen rääkinud sulle, et solvang on hirmus relv! Sellepärast Vana peidabki oma Armastust – et, annaks Jumal, ei solvataks Armastust, muidu… Targa valu on Maa Valu! Selle taga on ebaharilik, purustav Jõud. Sellepärast peabki Tark end tagasi hoidma, et mitte LÕHKUDA MAAILMA….
Austa alati vanadust, pojake…“
Taat tõusis ja läks tarre, lausumata enamat noorele uudishimulikule tudengile, kes oli süvenemas Peenmateeria Maailma.

21.ÕPI NÄGEMA ELU.