21.ÕPI NÄGEMA ELU.

Metsaserval istuvad Teadmataat ja ta õpilane. Tudeng nikerdab omatehtud noaga oma esimese taiese – kasepulga – kallal. Kolmeharulise leegiga küünalde ja silmast voolava pisara väljalõikamise kõrval on tal nüüd käsil juba märksa soliidsem töö – Linnu pea, oksake nokas…
„Mida su töö peaks tähendama?“
„Ei tea, vanaisa, ma lihtsalt tahtsin kujutada just seda.“
„Oleksid sa tugevam, siis võiksid oma loomingus näha palju rohkemat…“
„Millest te räägite?“
„Sellest, et sa voolid oma Saatust, sest nendes sümbolites on sinu Minevik ja Tulevik. Olevik aga on sinu „teadmatuses“ – oma tuleviku tunnetamises.“
„Kas te võiksite seda lahti seletada?“
„Ei ole vaja rutata – aeg ise annab arutust… Kuid kas sulle meeldis Puu ja Voolimisnoaga suhelda?“
„Ja kuidas veel! Mind see isegi veetleb mingil salapärasel moel.“
„Puu tahab sind ära viia.“
„Nagu Tuul?“
„Kõik, mis tugevalt kiinduma paneb, viib inimese märkamatult oma Riiki, kust mitte alati ja mitte kõik ei leia väljapääsu.“
„Kas see on nagu suitsetamine ja narkomaania?“
„Jaa. Ole ettevaatlik.“
„Kuid see on juba „surnud“ puu?“
„Praegu ta ei ela, kuid eile, pojuke, oli ta veel elus, ja ta mäletab! Tema juur on võib-olla praegugi veel elus. Mälu! Mälu, pojake, ei sure…“
„Millest te räägite?“
„Sellest, et puul, mida sa praegu oma maitse järgi töötled, on mälu. Mälestus oma elust ja oma juurtest! Teadjad kasutavad seda ära, saavutades erakordseid tulemusi.“
„Ja kuidas seda ära kasutatakse?“
„Nii, nagu sinagi praegu teed. Sul on, nagu sa ütlesid, kerge ja hea olla: puu teeb sind õnnelikuks, järelikult jagab sinuga oma mälestusi. Nii, et võta teadmiseks, võib ka ravida!“
„Kujusid välja lõigates?“
„Mitte ainult. Seal, kus asub sinu voolitud kepike, on ka elu, ja soojuse saareke.“
„Ja see „saareke“ saab haiget aidata?“
„Muidugi, kui see on soe Jõud.“
„Kuid kas see võib täiesti terveks ravida?“
„See sõltub sinu meisterlikkusest siduda Voolimisnuga ja Puud, neid omavahel sõpradeks teha. Ja elustada.“
„See on ju keemiline!“
„On ja ei ole ka. Kui sul on meeldiv antud eset valmistada, siis on elustamine õnnestunud.“
„Aga kui sea on raske teha?“
„Tähendab, sa ei oska neid ühendada, või siis ei olnud aeg seda teha õige.“
„Kuidas veel saab niisuguseid omavalmistatud asju kasutada?“
„Nagu relvi ja nagu talismane.“
„Aga kuidas nimelt?“
„Ära uudishimutse. Sellest me jõuame pärastpoole rääkida, vara veel…“
„Vanaisa, kui reaalne on see, et puult saab energiat?“
„Kui sa räägid sellest, kuidas mõned inimesed puid embavad, siis mina ei pea neid hulludeks, nagu paljud peavad. Nad ammutavad Jõudu. Vegetatiivset Jõudu.“
„Kas ka difusiooni printsiibi järgi?“
„Nii nagu kõik ülejäänudki. Otsekontakt käega on parim vahend vitaalse jõu saamiseks. Seepärast on ka ravimine käte pealepanemisega kõige kiiremini toimiv ja küllalt efektne viis paljude haiguste ravis.“
„Ma ei jõua ära oodata, millal te mulle sellest räägite!“
„Ära kiirusta, küll jõuame.“
„Aga kuidas mina peaksin käituma? Kas maksab tegelda elusa puuga või ainult „surnud“ puu elustamisega?“
„Vajalik on nii see kui ka teine. Ainult et siin on üks tingimus: puud jagavad jõudu vabatahtlikult ainult suvel, nad ei soovi üldse seda teha kevadel ja sügisel. Ja veel talvel – hoidku Jumal!“
„Miks?“
„Kuidas sulle meeldiks, kui ma ajaksin sind öösel üles, et jutustada uut anekdooti?“
„Kas talv on siis öö?“
„Selle sa peaksid hästi meelde jätma. Kui ma veel noor olin, vestlesin väga tihti puudega. Ükskord talvehommikul läksin puu juurde, tahtsin teda teretada ja tüve paitada. Kuid… ta hakkas rääkima! „Seis“, ütles puu, „ära ärata mind!“ Ma jäin seisma ja mõistsin, millise õppetunni olin saanud. Äärepealt oleksin suure rumalusega hakkama saanud. Minuni jõudis, et minu puudutus oleks tüvesse üles tõstnud puu Jõu, mis oli talvekülma eest juurte juures peidus. Mina oleksin ära läinud, aga juur oleks nõrgenenud, kaotades osa oma Jõust. Minu tahtmatu rumalus oleks hukutanud osa juure Jõust. Juure, mis ootas kevadet…“
„No aga teie oleksite saanud jõudu juurde!“
„Ei, pojake, kui ma oleksin olnud Vägivalla Maag, siis oleks see mind tugevdanud, kuid kuna ma eelistan sõbrustada erinevate looduse valdadega, siis ei hakka ma rikkuma nende seadusi.“
„Aga kui inimene ei tunne neid seadusi?“
„Siis ei tea ta ka oma õnnetuste ja haiguste tõelisi põhjusi. Ta on juhuslik inimene mingis „kuningriigis“ ja see ei aita teda tema teel.“
„Aga kas kahjustada või?“
„Ei saa täpselt öelda, kuid kõigi eelduste kohaselt ei või. Oletame, et eksid metsas ära. Kas oskad välja tulla? Kui oled Taimeriigile kõvasti käkki keeranud, võid ka mitte tulla.“
„Ma ei usu seda eriti. Just nagu muinasjutt.“
„Sellepärast, et sa ei ela veel, sa ei usugi. Sa ei näe veel elu enda ümber. Aga elu, pojake, on igal pool, ja alati , ja kõiges. Kõik on omavahel seotud peente Osaduse Niitidega.“
„Te räägite tihti neist niitidest, mis need on?“
„Mõtle: müks vastu õlga, elektrijuhtmed, fluorograafia, aatomireaktor, unenägu ja mõte. Aga praegu pea see meeles ja tutvu Puuga. Suvi on selleks parim aeg…“
„Millise puu ma peaksin välja valima?“
„See on sinu eraasi, pojake. Ei hakka sulle kätte juhatama.“
„Aga miks kevad ja sügis selleks ei sobi?“
„Sina oled ju tulevane meedik, seda on isegi piinlik küsida. Kevad on hommik. Puu ärkab unest ja nõuab ise Jõudu Päikeselt, Soojalt ja Värskuselt. Aga sügis on unele jäämise aeg: Puu on väsinud, ei taha, et teda segatakse…“
„Aga kas on siis olemas mingi võimalus suhelda puuga pidevalt?“
„See on hea küsimus. Kevadel puhasta neid, ettevaatlikult eemaldades kuivanud oksad ja määrides haava saviga. Sügisel aga ära korista lehti puude alt, sest need on tekiks juurtele, aga kevadel toiduks lehtedele ja päästavad ühtlasi külmumise eest.“
„Aga talvel?“
„Talvel – viljad, seemned, kuivatatud ürdid. See on omapärane „telefoniside“ läbi aja. Ja veel – mälu!“
„Nii nagu Allika meenutamine?“
„Jaa. Nagu me tuletame meelde Jõu kohti“
„Ja need lihtsad tingimused annavad vajalikku jõudu?“
„Ära imesta. Kõik tõeline on alati lihtne. Selles saladus seisnebki: Elu Pärl on lausa meie jalge ees. Inimeste juhmus ajab nina püsti. Huvi on ülespoole sihitud, aga selle suurelisuse taga pole märgatagi, et jalge all on ELU! Elu täis Mõistatusi ja Vastuseid, Tööd, Rahuldust saavutatu üle, nii Higi kui ka Rõõmu, Takistusi ja Saavutusi! Mine ja Ela! Tõuse Taevastesse Kõrgustesse, kuid ära lase Maast lahti! Sest sa oled Maa Poeg, tema LOOTUS ja TUGI.“

22. OSADUSE NIIDID

„Kuidas edeneb; mu sõber? Kas oled saanud jälile Osaduse Niitidele? Korda õige ülesannet.“
„Vastu õlga, elektrijuhtmeid, fluorograafia, aatomireaktor, unenägu ja mõte. Nii?“
„Kas sul on isiklikku ettekujutust selle ahela kohta?“
„Ainuke, mis ma olen suutnud selgeks teha, on see, et need on erinevad energialiigid.“
„Erinevad?“
Taat võttis kivi ja viskas selle järve.
„Kas näed, kuidas lained hajuvad? Kas nad siis on erinevad?“
„Ei, neil on üks loomus – see on vibratsioon.“
„See, mis ma sulle lahendada andsin, nii on ka sellel mõttelised ahelad, mis ma sulle nimetasin, kõigest üks energiaallikas. Kuigi – kas võib nii öelda? Lainetel ei ole algust ega lõppu.“
„Kuidas ei ole algust? Arvan, et algus on esimene laine harjas ja lõpp – viimase laine löök vastu kallast.“
„Sa ütlesid „löök“ – kas siis kallas ei liigahta? Olgugi et meile on see märkamatu, kuid ta võpatab!“
„Siin ma ei hakka vaidlema, ilmselt võpatabki.“
„Täpselt nii ju minu kavatsuski visata kivi järve liigutab tema pealispinda.“
„Järelikult, mõte on algus!“
„Ära rutta… Igal mõttel on oma algus.“
„Vajadus?“
„Mõte visata kivi järve oli tingitud vajadusest tuua sulle näide, mis seletaks situatsiooni. Ja kui veel edasi minna, siis ikkagi ei leia seda algust: Tunnetusel ei ole põhja!“
„Siis on ju maailm tunnetamatu?“
„Mida kaugemale metsa, seda rohkem puid. Seepärast tark, kes on paljut tundma õppinud, mõistab ka seda, et ei tea midagi!“
„Mis mõte on siis teadmiste otsimisel?“
„Polegi mitte mingisugust mõtet! Mitte mingisugust mõtet pole, pojake…“
„Miks me siis ilmaasjata „loobime“ kive järve?“
„Ei tea. Ei saa kaks korda astuda ühete ja samasse jõkke, nii nagu ei saa ka „muuta“ seda, mis on juba toimunud. Kivi on visatud!“
„Kuid miks?“
„Kui juba kivi sai visatud, siis järelikult on sellel mõte…“
„Oh, see ajab hulluks! Kord üks, siis teine!“
„Unustad… Unustad, et Õpetaja kas vaikib või ütleb välja kaks teineteist välistavat konstruktsiooni.“
„Kuid mida ma pean siis uskuma?“
„Uskuma? Aga kes ütles, et sa pead mind uskuma? Pojuke, ohtlik on uskuda mitte ainult võõrast, vaid ka iseennast! Ei pea uskuma, vaid usaldama, kuid….“
„… peab kontrollima?“
„Usaldama ja kuulda võtma Momenti! Mis on see? Kuidaviisi? Nii nagu köielkäija käib köiel kuristiku kohal. Köis – see on meie tee, aga kuristik – see on meid ümbritsev maailm. Tuleb olla valvas. Muidu oled nagu mängukann, mitte inimene…“
„Miks vastu õlga – kas see on välismaailma jõhkra tahte ilming?“
„Jaa. Kuid vaata edasi: kui sa oma füüsilise jõuga ajad ringi generaatorit, siis mööda juhtmeid liigub palju peenem jõud – elekter.“
„Nagu minu jõu toode?“
„Edasi: kui kiirgusallikale rakendatakse kõrgepinget, tekivad röntgenikiired – veel peenem jõud…“
„Veel kõrgemaid energiatasandeid saavutatakse tuumareaktsioonil…“
„Aga unenägudes ja mõtetes on veelgi peenemad energiad…“
„Kas siis tõesti mõte on tugevam radioaktiivsest kiirgusest?“
„Jaa, pojake, nii see on! See ahel, mida praegu jälgisime, on primitiivne näide Energia Hierarhiast, või Jõust, nagu ma seda lihtsustatult nimetan. Tuumaenergia on Tuli, Mõte ja Jää. Universumi sõdade teema…“
„Mis sõjad siia puutuvad?“
„Mõtle järele, ja ära ütle enam, et on olemas Reaalsus, kuid see on Unenägu, Muinasjutt. Kõik on Reaalsus, ainult igal reaalsusel on oma areaal, täpselt nagu igal lainel on oma hari… Maailm on suletud nagu rõngassai. Kus on algus? Seal, kus lõppki… Ei kuskil…“
„Aga kuidas siis päris alguses oli? Vorm või Mõte?“
„Ilus oleks öelda: Mõte loob Vormi! Kuid mitte vähem ilusam on, et Vorm loob Kavatsuse! Ma ei saagi öelda, mis on õigem… ja mille suhtes „õigem“? Madu hammustab ennast Sabast. Kavatsus – ons see Mälestus Eelmisest Vormist?! Miks ma just laineid tõin näiteks? Kas mitte sellepärast, et nad ise näitasid mulle kätte selle mõtte? Aga kust nemad selle said? Kas mitte muistselt Targalt? Aga kust tema võttis selle mõtte? Vaat sulle Madu, kes hammustab end Sabast!
See on nagu küsimus: kumb oli enne – kas kana või muna? Sellele ei olegi vastust. Ja ei ole vajagi. Muidu oleks Tühjus.“
„Missugune tühjus?“
„Kui ei ole Eesmärki, ei ole ka Liikumist. Pole Liikumist – ei ole ka Elu. Kuid Elu ju on, pojake, järelikult on ka Liikumine ja Eesmärk.“
„Nagu eesel, kellel on kaameliastlatutt kepi otsa seotult nina ees?“
„Meie kõik oleme eeslid, rumalad eeslid, kes jooksevad rohututi järele, mida kätte ei saa.“
„Aga kui mitte joosta?“
„Selles ongi Mõnu, et jooksma peab! Võta lapselt ära mänguasi ja ta hakkab kõvasti nutma… Elu Magusus seisneb Takistuste ületamises. Surm on möödapääsmatu, kuid Mõnu seisneb ajutises võidus surma üle, õigemini püüdluses, lootusetus püüdluses tema eest ära joosta. See „mäng“ on meelitav ja suurepärane: sa jooksed ära, aga tema jälitab sind ikka,
Vikat kondises käes, ja ei jää maha! Me teeme vaevalt esimest hingetõmmet, kui tema, armsakene, on kohe kõrval! Juba ta ähvardab meid oma Vikatiga!… Mina, pojake, näen selles väärikat Väljakutset ja Elamise stiimulit! Väljakutset elada – joostes ära MÖÖDAPÄÄSMATU eest.“
„Kuid see on ju hirmus!“
„Hirmus? Ei, pojake. See ei ole sugugi hirmus. Hirm on madal ja primitiivne tunne, kuigi kasulik selle poolest, et virgutab meid Arengule. Madu hammustab end Sabast, aga see tähendab, et Lõpp ei olegi veel Lõpp!“
„Nagu Seemegi, mis annab terve Viljapea?“
„Osaduse Niit… Madu on ringiks sulgunud Osaduse Niit – see on Saladuste Saladus… Kõik on seotud, ja sellepärast kajab sinu hingetõmme vastu lõputu kõiksuse kõikidest maailmadest… Algust ei ole, püüa sellest aru saada ja seda näha. Ei ole ka lõppu. „Olen igavene, kuna eksisteerin,“ on öelnud Goethe. Toimub METAMORFOOS: Tera annab Juure ja Võrse ning seejärel uuesti Tera, kuid mitte enam endise, vaid uue…“
„Areng?“
„Jah, Areng. Kuid kas ainult see? Jälle toosama Madu: ta vahetab Teri, annab uusi omadusi, ja siis jälle võtab need omadused ära – keda tõstab Kõrgustesse, keda heidab Kuristikku… Tera muutub esialgseks – see on naasmine Jumala juurde. Kadunud poja tagasitulek… See on seal, kus Mao hambad hammustavad Saba. Pea ja Saba – need on kaks polaarsust, mis tahes tahtmata varem või hiljem ühinevad, nii nagu kellapendelgi perioodiliselt naaseb oma alumisse ja ülemisse asendisse. Kaks ülemist asendit on Mao kaks mürgist hammast, Suurus ja Tühisus, ja alumine on Saba – tasakaalu kese! Igaüks meist läbib Aja jooksul kindlasti ja vältimatult need kolm kohta: Suuruse, Languse ja Suure Harmoonia – Jumala juurde jõudmise iseendas ja maailmas… Mõtle, jälgi ja pea meeles Teda –
Seda, kes on VIKATIGA!“

23. MASSAAŽI VÕLUVÕIM

„Vanaisa, mille poolest erineb kontaktmassaaž ilma kontaktita massaažist?“
„Otsene toime ja magnetiseerivad võtted? Vahe on samasugune kui laual oleva õuna silmitsemise ja selle söömise vahel.“
„Toomata kasu?“
„Kas sa arvad, et õuna uurimine ei too kasu?“
„Vahest tekitab vaid isu.“
„Sama toime on ka energeetilisel massaažil: ta mobiliseerib organismi iseregulatsioonile.“
„Ja ei ravi?“
„Ma ei ole nii ütelnud. Kui sul on küllaldaselt jõudu, siis ta aitab sind. Kuid kui oled kõvasti kurnatud, siis ka kahjustab kõvasti!“
„Tuleb välja, et see on ka kahjulik?“
„On ohtlik, pojake! Siin mängib rolli meie vana tuttav difusioon. Näiteks, kui mittekontaktsete võtetega ergutada maksa, siis nõrgenevad neerud.“
„Miks siis sellist meetodit kasutatakse?“
„Sellepärast, et kui osatakse teda kasutada, siis ta ka tihti aitab. Ja kindlasti on tingimuseks, et haige on valmis tervenema.“
„Aga kuidas seda valmisolekut kindlaks teha?“
„Kui tõbi on alles algstaadiumis, siis selline massaaž aitab. Kui aga haigus on kriitilises faasis, on selline massaaž ohtlik. On vaja suurt Meisterlikkust!“
„Aga millal käsimassaaži kasutada?“
„Üldiselt on käsimassaažil suur eelis: ta annab haigele Elu Jõudu, mis tuleb masseerijalt. Kuid on ka puudus: oskamatu kasutamine ja jõuga ülepakkumine võivad kahjustada. Oskust tunda mõõtu – seda nõutakse masseerijalt.“
„Aga kuidas mõõtu määrata?“
„See on aja küsimus, kogemused…“
„Kas ka ehku peale?“
„Nii ta on, kuid oma „ehkut“ pead sa kontrollima. Ei ole ilus teha inimeste kallal pimekatseid!“
„Ma ei saanud veel täpselt aru, kuidas ma peaksin suhtuma energeetilisse massaaži: kas seda kasutada ja õppida või püüda seda mitte kasutada?“
„Suhtu nagu Suurde Meisterlikkusesse. Kuid pea meeles, et selles meetodis on palju „veealuseid karisid“ ja veel – ahvatlusi. Sest Jõud, mida selles massaažis kasutatakse, on Vaimu Jõud. Võetakse kasutusele „mõtteline programm“ astraal – eeterkeha pealispindse silumise saatel – see sõltub Meistri tasemest.“
„Siit ma teen järelduse, et õuna vaadeldes võib toituda ja kõhu täiski saada?“
„Piisava mõttejõu puhul on see reaalne, pojake. Kuid noorele ei ole see kontimööda. Äärmisel juhul võite teie, noored, ilmutada Emotsioonide Jõudu, Soovide Jõudu. Ja see jõud nõuab kontakti.“
„Käte pealepanekut? Nii, nagu teie seda teete?“
„Õige, nõuab käte pealepaneku meetodit. Sellisel juhul voolab Südame Jõudude difusioon sinu käte otsekui sillakese kaudu haige koha poole ja harmoniseerib seda ning haigus „muutub“ terviseks tänu sinu Armastusele.“
„Igal juhul see difusioon toimub?“
„Jah, igal juhul. Iga kord, kui puudutad võõrast inimest. Ja mitte üksnes inimest…“
„Kas isegi siis, kui teretad?“
„Oleneb, kuidas teretad. Kui sa pidasid silmas seda, et surud oma sõbra kätt või annad magusa suudluse oma Südamedaamile, siis sel juhul on difusioon asja eest. Kui aga karjud järve teselt kaldalt, et õde tooks sulle võileiba, on tegemist hoopis teistsugust laadi difusiooniga.“
„Kas difusiooni astesõltub mingitest tingimustest?“
„Sõltuvalt sellest, kui palju sa kiirendad või aeglustad seda protsessi oma mõtete kontsentreerimisega, muutub difusiooni aste oluliselt.“
„Kui ma lihtsalt panen käe haigele kohale ja vestlen haigega – kas sellest on kasu?“
„Nii head arstid teevadki, poja. Difusioon esineb, kuid ei ole eriti intensiivne. Kuid see on mõistlikum, sest ei kahjusta! Toimub iseregulatsioon. See on üks ravimise saladusi. Nii lihtne…
Kui suurendad mõtte abil oma jõuvoogu, on alati risk eksida ja üle pakkuda. Kuigi see ehk alati ei kahjusta, võib see su patsiendil esile kutsuda ebameeldivad tunded.“
„Olen lugenud mitmesuguseid metoodikaid käte treenimiseks, et valmistada neid ette ravipraktikaks. Kuidas teie neisse suhtute?“
„Üks noormees läks kõrvalisse kolkasse külla Targale, kes oli istunud mitu aasta vaikselt mediteerides. Noormees esitas talle küsimuse, kuid Tark vaikis. Siis istus noormees Targa kõrvale, võttis kaks telliskivi ja hakkas neid teineteise vastu hõõruma…
Mõõdusid päevad ja Tarka hakkas väga huvitama, mida noormees tahab sellega saavutada. Uudishimu välja kannatamata, hakkas ta üle mitme aasta rääkima:
„Mida sa teed, noormees?“
„Lihvin tellist, tahan tast peeglit teha,“ vastas too.
„Kuid kas võib siis tellist lihvides peeglit teha?“
„Aga kas võib siis mediteerimist praktiseerides Buddhaks saada?“ vastas noormees.
Asi ei ole käte treenimises, pojake, vaid Jõus, sinu südame oskuses kaasa tunda! Käed on vaid teejuhid. Aga rohuks on südame soojus. Käte treenimine ei ole ülearune, nii nagu ei olnud asjatu ka Targa vaikimine. Ainult et noormees osutus targemaks: peamine on otstarbekas tegevus. See annab sisemist Jõudu või Tahet.
Ja miks siis sulle ei peaks sobima puunikerdamine, mis sind nii haaras, või pesupesemine, ema õue koristamine, puulõhkumine, toiduvalmistamine?
Kõiges selles on kontakt. Puutudes kokku erinevate esemetega, treenid sa oma käsi pideva difusiooni tavris, ja mis peamine – see on alati otstarbekas! Kuid istuda ja tunnetada „torkeid“ – ka see on kasulik, kuid ainult „piinakambris“. Või autobussi oodates, kui nagunii ei ole midagi muud teha, kui iseendaga tegelda.“
„Nagu krahv Monte-Cristo?“
„Oled sa märganud vanglast vabanenud inimese pilgu tugevust?“
„Oma imestuseks oskan ma tänaval ära tunda nii võmme kui ka sulisid. Selle peale on mul hea nina olnud juba lapsepõlves.“
„See on kasulik omadus: sa oled võimeline tundma nende tähelepanu jõudu. Nad peavad alati olema ettevaatlikud ja sellepärast on nende mõte tugev, seda enam, kui nende karistusaeg on olnud pikk. Silmitsi iseendaga, kesk ümbritsevaid ohte, on nad endas kasvatanud sõdalase omadused: valvsus, tähelepanelikkus, kannatlikkus ja peamine – oskus mõtiskleda… Ära rutta ega nimeta mind amoraalseks õigustajaks! ÄRA rutta. Ma ei õigusta kedagi, kuid see on fakt. Nad on tugevad. Sellepärast, et on üksildased. Kuid sellest me veel räägime hiljem.“
„Kuulan teid ja kõik tundub olevat lihtne, aga kui asja juurde asuda, siis ei tule välja.“
„Kannatust, pojake. Oota. Mäletad, don Juan rääkis: „Sõdalane ootab oma tahet.“ Kui rääkida käte pealepanemisest, siis peamine on siin oskus teada, kuhu kätt panna ja kui kaua seda seal hoida.“
„Ja kuhu siis panna ja kui kaua hoida?“
„Aseta haigele kohale ja hoia, kuni käsi „jääb kangeks“.
Kui toimub difusioon, siis on tunne, nagu kaks magnetit tõmbuksid teineteise vastu ja hoiaksid teineteisest kinni. Kui aga difusioon on kadunud, muutub käsi „tavaliseks“ ja tekib tahtmine ta haigelt ära võtta, kuna „pole enam tarvidust“.“
„Kas see on alati nii?“
Alati, Ja veel – parem oleks käsi asetada paljale kehale, või siis läbi marli või rätiku. Riietus pärsib ravijõudu, olles sageli koguni ületamatuks takistuseks.“
„Kuid on olemas häbelikke patsiente. Kuidas siis toimida?“
„Bulgakov kirjeldab Saatana balli. Margarita on sunnitud end alasti võtma. Tasuks on tema soovide täitumine. Siin on saladus, sulle aga mõtlemisainet.“
Taat pilgutas salakavalalt silma ja naeratas.
„Häbenemine – see on saladus! See on see, mille eest Jumal ajas Eeva ja Aadama Paradiisist välja… Mõtle, mõtle, mõtle…sa oled noor.“

24. ISEENESE OTSINGUIL.

„Vanaisa, kuidas te suhtute ristimisse?“
„Nii nagu oma emasse ja isasse: me ei vali endale vanemaid, me ei vali ka tavapärast usku. Vanemad on mul ristitud ja ka mina ise olen ristitud õigeusu kirikus. Kas võin siis mitte austada vanemate otsust ja tahet? Kas ma saan siis mitte austada traditsiooni ja jätta ristimata oma lapsed? Ei, ei saa. Kombe austamine on möödapääsmatu.“
„Kuid kuidas te isiklikult suhtute sellesse tavasse?“
„Kristlus on Kalade ajastu Hing. Kristus joonistas liivale Kala ja valis esimesed apostlid just kalurite hulgast! Kas saab siis see, kes püüdleb Tulevikku, mitte austada Minevikku?
Minu vanaema, kes elas ära pika ja õiglase elu, lakkamatult töötades, uskus sügavalt Kristust Jumalat ja külastas pidevalt naaberküla kirikut, mis asus ligi kümne kilomeetri kaugusel tema tarest…“
„Kas te ise käite kirikus?“
„Vestluseks Jumalaga ei ole ilmtingimata vajalik külastada kirikut, piisab, kui ehitada Jumalakoda oma südamesse.“
„Täites kümmet käsku?“
„Olles siiras ja aus ja ARMASTADA…“
„Kuid teistele inimestele tundub see olevat imalik.“
„Käia kirikus teiste pärast, et nad näeksid sind paremas valguses, on silmakirjatseja osa. Nagu ka palvetamine, mida tehakse valjusti – selle kohta leiad arvamuse ka Piiblist.“
„Tähendab, võib olla usklik ja mitte käis kirikus?“
„Asi, pojake, ei ole selles, kus on sinu altar. Kõlab ju esimene käsk: ära loo endale ebajumalaid. Jumal on inimese hinges, tema südames. Ristitud saades me ületame joone hinges, kus asub Tema. Alati… Rohkem ma sulle praegu ei ütle: sina – ja ka paljud teisedki – ei suuda seda seni vastu võtta.“
„Miks te nii arvate?“
„Kaheaastasele lapsele on vara Raamatut kätte anda. Esialgu tuleb tähed selgeks õppida. Tõeline Tõde lõikab valjult kõrvu… Temast õhkub külmahingust ja sulle on see veel kahjulik: oled noor, ei ole veel tunda saanud Armastuse Soojust, seepärast ongi sul veel vara puudutada peent Mõistuse Jäisust, muidu muutud selliseks nagu Kay muinasjutust „Lumekuninganna“.
Kui abiellud, kasvatad lapsi, neid väärikalt Eluks ette valmistades, siis tuleb ka aeg supelda külmas Tõe voolus. Soojus – see on alguse- Jumal. Külmus aga lõpu- Jumal… Vikatimehe külm puudutus….“
Taat vaikis ja noormees ei esitanud enam küsimusi. Puud pragisesid lõkkes mõnusalt ja see heli kandus üle kogu õhtuse oru.
„Jumalakoda on vaja iseendas otsida veel sellepärast, et just isiklik, oma, individuaalne otsing teeb meid Inimesteks ja eraldab karjast. Miks hea Õpetaja õpetab vaikimisega või siis vasturääkiva vastusega? Sest sellisel moel pöördub küsimus küsija poole tagasi ja too, saamata „valmis“ vastust, hakkab mõtlema… Ta õpib jahtima, selle asemel, et lunida või varastada endale toitu. Ta otsib ise vastust, see aga teeb teda teadlikuks. Teadliku Tegevuse Rõõm – see viib inimest Teadmise juurde. Selles on Staaretsite saladus. Radoneži Sergi ja Sarovi Serafim on suure Ususangarluse näited. Nende elu oli pidev töö, kuid mitte orja töö, vaid teadlik, harmooniline! Ei ole vaja kirjutada raamatuid, ei ole vaja jutlustada – on vaja töötada! Teha teadlikult tööd, ja see muutub iga hetk kangelasteoks – see on Saladuste Saladus…. Seepärast räägingi sulle: VASTUST OTSI ISEENDAST! Ära kiirusta kummardama autoriteeti ja ära mõtle, et keegi on sinust parem. Keegi ei ole sinust parem, kuid andku Jumal , et sa ei mõtleks, et sina oled kellestki parem! Kõik me oleme võrdsed – igaüks meist täidab siin planeedil oma ülesannet…“
„Maailm on lava ja mehed- naised kõik vaid näitlejad. Nad ilmuvad ja kaovad. Inimlapsel on elus palju osi…
Selle tsitaadi ma kirjutasin juba kooliajal üles. Sheakspeare on teiega nõus, vanaisa.“
„Ma olen kritikaanlusest kaugel, pojake, nagu ka ükskõikne asjatute ja tühiste kiituste suhtes. Mäletad, kuidas don Juan ütles alandlikkuse kohta?“
„Kas sõdalase ja kerjuse alandlikkuse erinevuse kohta?“
„Sõdalase alandlikkus on teadlik alandlikkus. Kerjuse alandlikkus on aga alateadlik kaitsereaktsioon: nõrk ja vaene kaitseb end surma eest leplikkusega. Teadlik sõdalane demonstreerib oma alandlikkusega austust teiste vastu, võrdsust nendega ja on valmis täitma kõiki kohustuse, mida talle usaldab saatus. Sõdalane teab, et ta mitte midagi ei tea.“
„Nagu tarkki?“
„Jaa, kuid minu meelest on sõdalane targast ausam. Tark kardab elu ja peidab oma kartust vigurdavate ütluste ja illusoorsete targutuste taha. Rumal süda taipab rohken kui mõistus, ütleb rahvasuu. Sõdalane elab ju! Ta võitleb enda eest ja selle eest, keda ta armastab. Õigemini – selle eest, kes usub temasse ja armastab teda…“
Õhtuhämaruses kostis paljudele tuttav lauluviis…
„Lodjapuu…“
Taadi suust kõlas see nii tundeliselt ja ootamatult, et üliõpilane tardus lauluheli kuulates.
Lõpetanud laulu, muutus taat ootamatult kiiresti taas „endiseks“ ja jätkas vestlust.
„Ära kohane tänapäeva kaosega, vaid kuula vanu rindelaule: kui suur on neis Armastus ja Tahe!
On suur ime, et endiste lihtsate rindemeeste hinges on varjul säärane Vastupanu Võimas Jõud! Nad kaitsesid oma kodu! Kodu – see on teine Jumalakoda pärast Südant. Vaat kus Hing asub! Seal, kus on raske! Aga praegu? Ka praegu on omal kombel raske, kuid pisiasju on tohutult… Pisarad, pojake, need ei ole nõrkuse tunnus. Ka sõdurid pühivad teinekord põselt pisaraid… Kõrkus ja suurelisus ei ole tugevuse tundemärgid. Tagasihoidlikkus käib kuulsuse eel. Kui mitmekesine on inimene! Kord nutab, siis naerab… Oo, milline mõistatus selles on! Naer ja Pisarad, Armastus ja Vihkamine….”
„Mulle tuli meelde pisar silmis, mille ma kasepuust välja nikerdasin. Millega võib see seotud olla – minu selline „taies“?“
„See on osake sinu hingest. Ja see on tore: kes ei oska kaasa elada ja kaasa tunda, sel ei ole pisaraid. Pisarad on Elusad Pärlid. Pisarad võivad elustada. Mäletad muinasjuttu,kus armunud noormehe pisarad vabastasid nõidusest tema kauni pruudi? Kunagi ära sega inimestel nutta:: Pisarad on pihtimine, Hinge puhastamine. Seepärast ongi inimesel pärast nutmist kergem…“
„Ma tean…“

25 . TULIJAT ÄRA AJA ÄRA….

Noort meditsiiniüliõpilast huvitas ravimine käte pealepanemisega.
Selle meetodiga ravis taat paljusid haigusi ja uudishimulik tudebg tahtnuks üle kõige just selle kohta taadilt „välja pinnida“: Kuid Teadmamees, nagu te olete juba veendunud, ei tõtta oma saladusi paljastama, vaid valmistab noormeest metoodiliselt ette, et too kui tulevane arst ei tegutseks mitte ainult mõistusega, vaid võiks ka südamega inimesi aidata. Ilma selleta, nagu kinnitab vanataat, ravi ei ole…

„Vanaisa, kas käte pealepanemisega saab ravida ka oma lähedasi?“
„See on küllaltki ohutu meetod, kui ei kasuta just nõtte kontsentratsiooni. Seda kontsentratsioonivõimet aga on vähestel, nii et sellist meetodit võib julgesti soovitada tegelikult igale inimesele, kes soovib mõnda oma lähedast aidata.“
„Ma sain aru, et ema võib aidata oma last. Aga kas mees võib aidata oma naist või vastupidi, naine meest?“
„Mitte ainult ei või, vaid peab aitama! Käte pealepanemisega saab osutada kõige kiiremat ja efektiivsemat abi ja seda kõike tänu millele?“
„Tänu meie vanale tuttavale – difusioonile haige ja terve vahel.“
„Kuid mida veel on vaja arvestada – ega sa ole unustanud?“
„Ravi aega, kohta ja kestust. Parim aeg on haiguse algus, koht – haiguse pesa, ja kestus – kuni käsi tuimeneb.“
„Kuidas sa haiguse pesa kindlaks teed?“
„Sümptomite järgi – olen ju peaaegu juba arst!“
„See on hea, et sa sümptomeid tunned.
Kuid on vaja kindlalt teada, millises järjekorras seda teha, milline on mõju siseelunditele:
Maks>süda>kõhunääre ja põrn>kopsud>neerud.
Ja ainult nii! Vastupidises suunas toimub organismi kurnamine, hoidku Jumal, et sa seda ei unustaks! Liikudes käega piki seda elundite Rada, täidad neid jõuga ning elundid „ärkavad“ ja tugevnevad.“
„Kas see toimib kõikide haiguste korral?“
„Absoluutselt kõikide! Kusjuures säärase lähenemise korral ei ole vaja ennustada, kuhu haigus on oma juured peitnud, nii nagu Surematu Koštšei on peitnud oma elu. Selle avastab sinu käsi.“
„Kas ma pean siis seejuures midagi tundma, vanaisa?“
„Iga tunne käes on ebakõla tunnuseks.“
„Kas isegi väikeste kogemuste puhul?“
„Jah, pojake, isegi vähekogenud käe puhul – nagu sinulgi. Hoides järgemööda kakskümmend minutit kätt iga organi kohal – minu näidatud viisil-, sunnid sa tingimata haigust end ilmutama, kas või tühiselgi määral. Kuid haige ise tunnetab seda sinust kiiremini, tajudes valu, soojust, külma, sügelust, pisteid või mida iganes.“
„Kas siis tõesti igasugune tajumus on ebakõla tunnuseks? On see ikka nii?“
„Terve elundi puhul ei tunne patsient ega sina isegi tunniajalise kontakti puhul midagi.“
„Nagu ma aru saan, on see diagnoosimise meetod?“
„Nii diagnoosimise kui ka ravimise, pojake. Seejuures veel peaaegu eksimatu diagnoosimise meetod. Eeldusel, et ise oled terve ja et su käed on puhtad, nii nagu mõttedki.“
„Te räägite kiusatusest?“
„Jaa, Teadmamehe peamisest Takistusest. Kuid ära tõtta selle kohta akadeemilisi küsimusi esitama – elu ise näitab ja seletab seda sulle väga kõnekalt…“
„Kuid lubage siiski kindluse mõttes küsida: kas ma võin seda meetodit soovitada ka emale oma lapse ravimiseks? Näiteks, kui laps kaebab kõhuvalu?“
„Võid ka soovitada, kui näed, et sel emal on hea süda. Las silitab lapse kõhtu kellaosuti liikumise suunas ja pärast lihtsalt hoidku kõhu kohal on armastavat kätt. Arvan, et ta näed tulemusi.“
„Kui tihti võib seda kasutada?“
„Väheste kogemuste puhul mitte üle kahekümne minuti päevas. Ravijal aga taastub jõud kiiresti, seepärast on ta võimeline saama palju mõjuvamaid tulemusi.“
„Puhkust on vaja siis ravija enda jõu taastamiseks?“
„Taastumine on peamine, mille poole peab püüdlema iga inimene, kes soovib saada ravijaks. Difusiooni puhul kandub inimeselt inimesele üle mitte ainult elu – ehk kõhujõud- jaa-jaa, see, mis lähtub kõhust-, vaid ka südame jõud- emotsionaalsus, ning ka mõttejõud… Keskmisel inimesel on elujõud kõige tegusam. Sel, kel on soe süda, on peamine südame jõud. Sellel, kes on treeninud oma mõtte kontsentreerimist, on valdav mõttejõud. Esimene kantakse üle teisele inimesele iga kehalise kontakti puhul, teine sümpaatia puhul haige vastu, kolmas aga protsesside sügava teadvustamise korral.“
„Kas see on see, mida te olete nimetanud teadlikuks tegevuseks?“
„Ära rutta kasutama kolmandat jõudu! Ta on salakaval! Kas sa oled kindel, et sul on antud juhul õigus? Mina näiteks ei ole kindel, s.t. mitte alati ei ole kindel… Me ei saa kõike teada, seepärast ära rutta järeldustega! Kahte esimest meetodit saab kasutada rahulikumalt, need on vähem purustavad, aga kolmas…
Kui ei tunne sümpaatiat haige vastu, ei tasu talle ligigi minna. Kunagi ära riku peamist käsku…“
„Ära kahjusta?“
„Kui inimeste vahel on sümpaatia, siis juba üksnes selle sümpaatse inimese meenutamine annab haigele jõudu, seda enam tema viibimine haigevoodi juures, lahke sõna ja käepigistus…
Sümpaatia peab saama sinu indikaatoriks. Kui ikka on sümpaatia, siis saad inimest aidata isegi kõige raskemal juhul. Kui sümpaatiat ei ole, siis ära loodagi: aeg põrmustab su asjatud ootused…. Ning veel on vastutus… Ütlen ausalt, mõnikord lihtsalt ei viitsi avitada. Kuid kui palutakse isiklikult, kui haige ise pöördub sinu poole abisaamiseks, ÄRA ÜTLE ÄRA!
Tulijat ära aja ära – pea seda meeles terve elu, kõikidel juhtudel! Kui sinult palutakse abi, siis järelikult sa oled võimeline aitama, isegi kui sa selles kõvasti kahtled… Haige süda ei eksi, otsides abi just sinult. Eksida võib ainult terve inimese süda, kuid mitte haige oma. Tema tunnetab, kus on pääsemine, ja kui palutakse abi, ära pööra elule selga, vaid võta väljakutse vastu ja võitle. Võida oma laiskus ja kartus uue ning tundmatu ees. Täites kohust, ei aita sa ainult seda inimest, vaid ka iseennast. Sa kasvad! Nii jõus kui ka oma silmis- sa ei pea häbenema…. On ainult üks väärt võit: VÕIT ISEENDA ÜLE!
Sümpaatia, pojake, on pigem lõbu kui töö. Sümpaatia ei nõua pingutusi, sellepärast ei olegi ta Teadjale kõige tähtsam. Teine asi on kohusetäitmine. See on alati töö, pingutus, mis toob kaasa
TAHTE ja VÄÄRIKUSE!
See on SISEMINE AUSUS….“

26. KODU ON VÄIKENE UNIVERSUM.

Kui meie noor sõber taadi tarekesse astus, tundis ta alati mingit kirjeldamatut õndsalikku kergust ja mugavust, olles justkui ajata ruumis: ta tundis end olevat muuseumis, kus on kõik puhas ja korralikult ning armastusega paigutatud… Alguses pelgas ta toas liikuda, kartes seda mugavust rikkuda… Tikitud pildid ja käterätid, korras voodid tikitud patjadega, omatehtud mööbel, originaalse nikerdusega tammepuust kirjutuslaud, pildi ja ikoonid, mis taat on ise teinud, ning alati värske õhk… ja hea maitsva toidu lõhn. Toit on valmistatud selle inimese kätega, kes ei ole veel meie raamatu lehekülgedele sattunud, kuid kellel on taadi elus eriline tähendus – see on tema Abikaasa.
Andke andeks, et ma ei ole varem tutvustanud seda suurepärast naist ja kahe toreda tüdruku ema. Oh, kui palju peigmehi tiirleb taadi tütarde ümber! Kuid kas taat ise ongi nii vana, nagu meie mõtleme? Va kavalpea on see meie taat! Pole ta veel mingi ätt! Ta nimetas end nõnda juba nooruses, nii see ongi harjumuseks saanud…
Ei hakka rohkem süüvima. Nende pere pakub erilist ebatavalist jutuainet… Kuid veel ei luba taat mul sellest kirjutada. Ja kas üldse kunagi lubabki?
Huvitav! Minu „kiusatus“ pole teie omast väiksem. Tahaksin teile näidata – kas või silmanurgast piiludes, kas või natukenegi – seda Rahu , mis valitseb tolles sõbralikus peres, kuid ei tohi – „et mitte ära kaetada“ … Muidu saan taadi käest nahutada! Kuid mina ei taha nii huvitava inimese ebasoosingu alla sattuda…
PUHTUS… Meie noor sõber on juba ligi kuu aega söönud iga päev taadi naise roogasid, kuid pole ikka veel suutnud harjuda selle erilise õndsustundega, mida õhkub taadi kodukoldest…
„Ma lähen teilt ära rahulolematusetundega. Te olete mind ära võlunud kõigega: oma vestlusega, „katsetega“, naeratusega, maitsvate toitudega ja koduse hubasusega, oma töökojaga… Ma lausa põlen soovist elada nii, nagu elate teie!“
„Ega mina sind ära võlunud, mu noor sõber. See, mis sind on võlunud, on Siiruse ja Puhtuse Jõud!
Vestlustes ja naeratuses ilmutab end siirus, lõunasöökides minu teisepoole andekus, hubasus aga Puhtuse puhastav Jõud. No aga töökoda – seal olen ju ma ise. Tööriistad on minu nõrkus.“
„Taote kõveraid naelu sirgeks ja annate ürgelementidele uue elu?“
„Ma rõõmustan alati äsja sündinud loomingu üle!“
„Kuid kõige ligitõmbavam on siiski teie kodu!“
„Ütled, et on hubane? Noh, siin oleks sulle järgmine ülesanne! Rõivaste ja kodu puhtus on hädavajalik tingimus Puhtuse Jõuga sõpruse pidamiseks. Puhas riietus… Ei pääse sa Puhaste Jõudude ligi, kui sul on must särgikrae või määrdunud varrukad. Kui on võimalik pidada puhtust, aga sina oled räpane, siis hoia alt! Välimus, nagu olen öelnud, on visiitkaart Maailma ja seda peab iga inimene meeles pidama. Sama kehtib ka kodu kohta, mis on pühamu igale inimesele, kes on valinud tee elada Elu ja anda Vilju! Kodu on väike universum, kus sa võid saada peremeheks – Loojaks. Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi. Seepärast on tema kodu tema Maailm ja ta vastutab oma kodu eest Jumala ees… Pere ja Kodu – kus siis veel asub õnn, kui mitte selles? Väike on Suures ja Suur on Väikeses. Kõiksus on kodus, kodu Kõiksuses. Jumal valitseb Maailma, Inimene valitseb Kodu… Kord ja puhtus majas – see on ühtlasi kord mõistuses, hubasus hinges ja tervis kehas! Kui inimene teab, kus mingi asi asub; õpetab ta sellega oma mõistust korda armastama, organiseerib end sellega kui isiksust ning treenib distsipliini ja mälu. Mälu on ühe vana teadmamehe sõnade järgi peamine väärtus, mille järgi kogenud meistrid valivad oma õpilasi… Kunagi olin minagi Jossifi-taadi juures hinnas… Taat teadis palju, kuid mina ei jõudnud talt eriti õppida – olin veel liiga noor… Küll aga on meelde jäänud tema sagedane ütlus: „Õpi, sul on hea mälu.““
„Kas ta õpetas teile ka maagiat?“
„Ei, pojuke; ta vaid rääkis maagiast mitmesuguseid huvitavaid lugusid oma kogemuste põhjal. Ma olin tookord viisteist või kuusteist aastat vana, ei süvenenud eriti, vaid lihtsalt kuulasin huviga tema jutustusi.“
„Kas nii, nagu ma praegu teidki kuulan?“
„Ei usu. Sa oled vanem, sul on juba tahe teada saada ja õppida. Mina olin ju tol ajal ainult asjaarmastaja.“
Taat vajus mõttesse, kuid muutus siis oma „vana nipi“ abil taas endiseks ning jätkas.
„Pühkides korrapäraselt tolmu tubadest ja luues oma asjades korda, me justkui ütleme:“Mu kallid, ma ei ole teid unustanud, puhastan teid tolmust ja tuletan teile taas meelde, et pean teid meeles ja armastan…“ Asjad kuulevad sind ja elustuvad. Seepärast vaatad pärast koristamist oma elamist ning tunned seal elavust ja värskust. Jah, kõik ümberringi hingab elu sisse, asjad rõõmustavad, et nad on sulle veel vajalikud, et sa ei ole neid unustanud, ja nad teenivad sind tões ja vaimus!…“
„Aga mis siis saab, kui mul mõnda asja enam vaja ei lähe?“
„Juhtub ka nii, kuid ka siin on väljapääs olemas: ära kinkida! Või siis halvimal juhul – müüa. Kuid mitte kunagi, mitte iialgi ära viska minema!“
„Igale kaubale leidub ostja.“
„Täpselt samuti võib igale asjale varem või hiljem leida kasutamisvõimaluse, mis temasse elu sisse puhub ja ta uuesti õnnelikuks teeb.“
„Kuid kas siis ei saa minust Pljuškin?“
„Pljuškin korjas asju, kuid ei elustanud neid. Mina räägin ju teadlikust vanade asjade kasutamisest. See on looming, õilis looming. Ja Jõud, mis moodustub nende asjade tänulikkusest – sa õnnistad neid uuele elule. Vaata: nii Jõud kui ka Looming ja käte treenimine ravimiseks – kas sellest on sulle vähe? Aga sina ütled „Pljuškin“… Mis Pljuškin see on?“
„Kuid on ju võimalik asju koguda neile elu andmata?“
„Võib, kui laisaks muutud. Siis oled täpselt Pljuškin.“
„Tähendab, mingi oht siiski on?“
„Oht on kõiges…“
„Vabandage, vanaisa, kuid uudishimu saab võitu ja ma ikka küsin: kas on tõsi, et kui teie õuelt midagi salaja võtta ja sellega minema hiilida, siis ei saa aiast lahkuda enne, kui oled asja vanasse kohta tagasi pannud?“
„Eks sa proovi, siis saad teada.“
„Mul on ebamugav teha seda, ma ei ole ju varas!“
„Siis vastan: see ontõsi. Kuidas nii? Vastus on tänases vestluses. Kui minu asjad armastavad mind, siis nad ei taha minu loata oma kodust lahkuda ja neid aitavad selles kõik minu „kodakondsed“ – kogu TEADMATAADI KUNINGRIIK.“

27. ANALOOGIA MEETOD.

Meie üliõpilast ei veetle üksnes vestlused taadiga, mitte ainult tema kodu hubasus ega tööriistade mitmekesisus tema töötoas, vaid hoopis enam pakub huvi raamatukogu…
RAAMATUD huvitasid noormeest eriti. Sellis hulka raamatuid esoteerikast ja rahvameditsiinist ei olnud ta veel kusagil näinud. Kust küll taat neid nii palju kokku on korjanud?
„Vanaisa, mind üllatab, kuidas teil küll on õnnestunud soetada selline raamatukogu. Kui mul oleks nii palju raamatuid, siis ma ei väljukski toast, enne kui poleks kogu neis raamatuis sisalduva informatsiooni alla neelanud.“
„Ilmaasjata, pojake. Häid raamatuid ei olegi nii palju, nagu sina arvad. Ja kirjutatakse neis kõigis ainult ühest – elust. Kõige vääruslikum raamat on Elu ise! Tema ongi mulle kinkinud need raamatud…“
„Kas te neid praegu ka veel loete?“
„Mulle tuuakse kogu aeg uusi, ma vaatan need läbi.“
„Aga kas oma raamatukogu raamatuid loete?“
„Need teadmised on ammu minus olemas. Ma ootan nüüd seda, kellele need kinkida.“
„Tütardele?“
„Nemad on juba osa neist teadmistest ilma neid lugemata, minu kaudu omandanud. Võib-olla, pojake, saad sina nad endale.“
Noormehel pidi taadi viimasest lausest hing kinni jääma.“kas see võib tõsi olla?“ mõtles ta…
„Vaatan, kui kindel sa oma eesmärkides oled, ja hakkan sulle neid ükshaaval andma, kuid pärast iga lugemist vestleme sellest raamatust.“
„Nagu eksam või?“
„Pärast iga kivi paikaladumist tuleb usinasti kontrollida, ega müür viltu ole. Kuid praegu, pojuke, märgime maha alles vundamendiaset. Need, millest ma sulle räägin, on kõige elementaarsemad reeglid. Edasi tuleb juba vundament ja alles pärast kuuled sellest, mida sa praegu ei kannata ära oodata… Jajaa, nii peentest maagilisest võtetest kui ka sellest, kuidas ravida kõige raskemaid haigusi; kuuled selgeltnägemise võimalustest, kauguste ületamisest, levitatsioonist ja palju, palju muud. Esialgu aga… esialgu märkan sinus mõningat kahtlust.“
„Jah, teil on õigus. Kuidagi ei taipa veel, kuidas saab õuna süües ravida seda inimest, kes on selle õuna andnud. Me kõik ju sööme seda, mida meile kingitakse, mida meiega jagatakse, kanname kingitud riideid, kuid sellega ei päästa ju oma heategijaid õnnetustest ja haigustest, mis neid tabavad. Miks see nii on?“
„Uskumatu Toomas! Kui sulle kätte anda kaks juhtmeotsa ja ühendada need patareiga, mis annab üheks volti – kas sa tunned pinget?“
„Arvan, et ei.“
„Aga kui ühendada 900n volti?“
„Siis ilmselt raputab!“
„Siin on ka vastus sinu küsimusele : kaabel on õun, üks patarei on nõrk inimene, aga kümme ühendatud patareid – see on tugev inimene.“
„Kas tahate öelda, et kui õuna sööb nõrk inimene, siis on ka tagasisaadav energia nõrk, kui aga tugev, siis on see ka vastavalt tugev?“
„Sellepärast ongi tugev teadmamees võimeline ravima ilma rohtudeta, pelgalt sel viisil, et võtab anni vastu ja kasutab seda õigesti. Kui sa milleski kahtled, siis ära sattu paanikasse ja ära hakka midagi eitama, vaid püüa leida analoogiat… Väike on Suures ja Suur on Väikeses!“
„Elus ei ole ju nii palju tugevaid ravijaid. Nii et teie seadused ei käi mitte igaühe kohta!“
„Seadused ei ole sugugi minu omad – seda esiteks. Teiseks – jälle sa ruttasid mõtlematult küsima! Ühenda mitte ainult üks, vaid kümme patareid – siis on tulemus samuti tugev ja selgelt tunnetatav.“
„Sain aru, vanaisa! Selle asemel et anda üksainuke õun teadmamehele, võib anda oma kümnele sõbrale ja tuttavale – üks õun igaühele!“
„Mõtle edasi ja kaevu Armuanni seaduseni välja… Mõtle analoogiate abil: iga vastus on küsimuse kõrval – Oska vaid näha!“

28.PROTSESSI TEADLIK KIIRENDAMINE.

„Vanaisa, üks küsimus teeb mulle muret: kuidas määrata kindlaks haiguskulu maksimaalne kriitiline punkt?“
„Oled sa kunagi jälginud koeranaela kulgu? Tema arengus on mis tahes haiguse kolm faasi eriti hästi näha. Rumal ja võhiklik on pidurdada koeranaela kulgu söövitava rohuga peitsides; see ei ole alati hea, sest haigus, mis ei ole läbi teinud kogu tsüklit, tingimata peitub ja jääb ootama aega, mil sa nõrgened, ja hammustab siis teisest kohast, kus teda pole kerge avastada, veel keerulisem aga on välja ravida. Parem oleks kiirendada koeranaela küpsemist kuiva soojendamisega, samal ajal juures raviteesid. Kriitiline punkt, mis sind huvitab, on see moment, kui koeranael on küpsenud ja moodustanud „täiusliku“ valgetest verelibledest koosneva punni. Selle mädapaise avanemine (ainult mitte pigistades!) on kolmas, viimane staadium, mis – ma üha kordan – viib kas täielikule tervenemisele või siis „võltstervenemisele“, s.t. läheb üle krooniliseks vormiks.“
„Koeranaela on näha, kuid kuidas käituda sisehaigustega?“
„Kui sa õpid kasutama kätega ravimisega võtteid, siis on sul veel kergem määrata haiguse seisundit. Algul tunneb haige käte toimet tajude intensiivsuse tugevnemisena. Natukese aja pärast saabub tajude maksimaalne tase, mille kestus võib olla erinev, sõltudes nii sinu jõust kui ka haiguse järgust, pärast seda aga hakkab intensiivsus alanema. Seda tunned sina ja tunneb ka sinu patsient. See muutus tajude intensiivsuse alanemise suunas annabki märku, et haigus on ravija jõul võidetud ja tervis hakkab sestpeale paranema. Tervise Raamistik on olemas ning Tervise Keha hakkab järkjärgult kasvama.“
„Kas on ka nii, et ühest seansit ei aita?“
„Nii on see küllaltki tihti! See ei ole ainult ravija vähese jõu näitaja, vaid näitab haiguse raske staadiumi puhul ka haige nõrkust. Enamikul puhkudel näitab see antud haiguse kroonilist vormi. Ravija tunnetas esimese seansi ajal jõudude tööd, difusiooni, haige ei tundnud midagi, kuid hiljem… Alles kodus, mitu tundi, isegi mitu päeva hiljem, ta siiski tunnetab „protsessi“ ilmingut. Ravija jõud ei kadunud kuhugi – ta tundis läbi organismi varjule pugenud haiguse kaitsest. Kordusseansid on aga juba suuremate tulemustega: haigus jõuab kiiresti kriitilisse punkti, pärast seda aga hakkab inimene üha kiiremini tervenema.“
„Kui palju seansse on vaja, et protsessi tervenemise poole kallutada?“
„Niikaua tuleb teha, kui enam midagi ei tunne.“
„Aga kui piirdudagi sellega, et haigus kõigest suunata väljaravimise poole?“
„Ammutades toidust piisavalt jõudu ja elades mõistlikku elu, on patsient võimeline edasi ise taatsuma… Kuid see ei ole mitte alati soovitatav: see on töö poolelijätmine…“
„Kas teil on olnud selliseid juhtumeid?“
„On olnud tihti, kuigi ma seda ei soovi. Kahjuks inimesed ei oska olla distsiplineeritud ja kindlameelsed; niipea kui valu üle väheneb, pöörduvad nad tagasi vana juurde ja haigestuvad uuesti, kuid nüüd juba tõsisemalt… ja otsivad källe abi… Ma ei poolda seda – ja sellepärast olengi range! Tulevase ravijana pead sa veel ühte asja teadma: ära peata haigust, vaid KIIRENDA TURVALISELT TEMA KULGU. Tee nii, et juba alanud haigus võimalikult kiiresti ja vähem laastavalt kasvaks maksimumini ning, vananedes HETKEGA, sureks! Kogu see „maagiline köök“ peab olema sinu LAKKAMATU KONTROLLI all!
Toimi VASTUTUSTUNDEGA! ÄRA KAHJUSTA!“

29. MAAGILINE FÜÜSIKA.

„Vanaisa, kas ma võin selle kõik üles kirjutada, mis te mulle räägite? Kas see ei ole eriline saladus?“
„Tuleta meelde meie eilset vestlust – ärasöödud õuna efekti. Informatsiooni levitamine ei ole iseenesest ohtlik: info kasutamiseks on vaja jõudu ning lisaks veel sihikindlust. Kas tugevaid ja sihikindlaid inimesi on palju? Maagia, pojuke, kaitseb end ise: kes ei ole talle meelepärane, see kas ei kuule informatsiooni või siis kannatab oma liigse uudishimu pärast…“
„Kas on olemas oht, et tugev ja sihikindel inimene kasutab informatsiooni kurjasti?“
„Mis kurjast sa räägid? Inimese arutud teod karistavad eelkõige inimest ennast, meelitades teda oma võrkudesse, millest välja pääseda on peaaegu võimatu.“
„Peaaegu?“
„Šansse on sellel, kes teadvustab seda endale ja otsustab end muuta. Ainult rumal saeb oksa, millel istub.“
„Aga selliseid ju siiski on. Paljud püüavad teistele halba teha.“
„Jah, neid on palju, kuid nad kukuvad pähe neile, kes ammuli sui vahivad, kuidas oma istumise alt oksa saetakse! Ma olen sulle juba rääkinud, et timukas ja ohver on omavahel lahutamatult seotud…“
„Kas te siis lubate mul meie vestluse tuuma üles kirjutada?“
„Mina olen kohustatud vaid vastama, sina aga tee informatsiooniga, mida ise heaks arvad. Seda enam, et Tõde peitub alati ridade vahel ja mitte igaüks ei ole võimeline seda välja lugema. Kui sa oleksid hoolega jälginud õppetunde, võiksid juba Maagilise Füüsika põhitõdesid teada saada, kuid esialgu ajad sa „infomassi“ taga. Sa ei peatu, et luua korda selles, mis on sinus olemas. Aga kordaseadmine on üks tähtsamaid meetodeid teel Teadmise poole. Teeline teeb perioodiliselt peatuse, kogub värsket jõudu, korrastab varustust ja alles siis liigub edasi…“
„Millisest „maagilisest füüsikast“ te räägite, vanaisa?“
„Ta ei ole minu arust niivõrd maagiline, kuivõrd tõeline füüsika, kuid erineb „klassikalisest“ enama süvitsimineku poolest. See on tulevikuteadus. See on „nähtava“ ja „nähtamatu“, Elava ja Surnud Jõu ühendamine ning kahe alge, Taeva ja Maa vastastikuse toime uurimine… Mõte, pojake, on Raamistik. Ta on nähtamatu- nii nagu suguaktki ei näita vanematele nende tulevast last, kes on eostatud antud hetkel. Kuid möödub aeg, ja Raamistik kasvatab enda ümber Substantsi. Üheksa kuud – ja tulemus on näha: Jumalik Titt…“
„Kas maagiline füüsika on tihedalt seotud bioloogiaga?“
„Biofüüsika ongi seesama Maagiline Füüsika, pojake. Tuleviku füüsikas leiavad „varjupaiga“ universaalsed seadused, mis on kasutatavad kõikides sfäärides – põranda pühkimisest kuni rändamiseni ajas ja ruumis.“
„Ja te teate seda?“
„Midagi ma tean…“
„Ja räägite sellest nii rahulikult?“
„Kas ma peaksin siis sellest igasse ilmakaarde karjuma?
Aga kas üldse küsitaksegi selle kohta? Sina oma nooruse tõttu mõtled, et aktiivsus on igal poole esikohal. Igal asjal on oma aeg; sina küsid, mina vastan. Tähendab, et on tulnud aeg rääkida juba ka Maagilisest Füüsikast…“
„Kas te leidsite mind olevat väärilise, et võtta teilt Maagilise Füüsika õppetunde?“
„Jumal ise on sind mulle saatnud. Ma teadsin, et sa oled salaja minu vestlusi konspekteerinud, ja ma ei ole sellele sugugi vastu. Inimestele on teadmisi vaja. Seda enam, et sul on annet teistele teadmisi edasi anda, sinu Saturn on kolmandas majas. Ma kahtlen, kas sa hakkad pikalt ravimisega tegelema, kuid ei kahtle selles, et sinust saab omapärane reporter, mis on sulle palju meeldivam ja kasulikum. Teadmisjanu on sinus küllaltki tugev, kuid kannatust ja püsivust eesmärgi saavutamiseks on seni vähevõitu. Juhuseid ei ole olemas – sa oled see, kes kuulab ära! Sul oli võimalus näha, et mulle ei meeldi poolik töö. Kui oled tööl sarvist haaranud, pead selle lõpule viima… Ma püüan teadmisi edasi enda lihtsalt ja arusaadavalt, et mitte kunstlikult ületähtsustada oma isikut… Vastused on küsimuste kõrval, ja see, et meie, inimesed, ei näe neid, on meie häda, oleme laisad, et mõelda, mida teeme, mõelda, mida tunneme, ja mõelda, mida mõtleme!
Kas minu tunnid on sulle huvitavad?
Arvan, et on.
Kas nad on ka arusaadavad? Kui ei kiirusta ja mõtled iga tunni hästi läbi, siis kindlasti raskusi ei teki… Raskust arusaamisega… Kuid saavutamise raskusi on su elu ääretasa täis! Ole valmis kinnitama oma püüdlusi Teadmiste poole!
Jumal tänatud, et olen õppinud ühendama Suurt ja Väikest, ning seepärast ei tunne sa end Teel „väärituna“. See on minu jaoks väga tähtis.
Kõik me oleme siin maailmas võrdsed.
Sa pole nõus?
Põhjus, miks sa nõus ei ole, on selles, et ajad võrdsuse tõusuga segi. Päike on alati olemas, ehkki erinevatel kellaaegadel soojendab erinevalt!
Me kõik oleme võrdsed oma algse loomuse poolest, ainult stardipauk on igaühe jaoks antud erineval ajal…
Üks on oma Elu esimese kilomeetri juba läbinud, teine alles stardib, aga kolmas on jõudnud Finišisse. Värava juurde…
SINA OLED SEE, räägivad hindud. Sina oled see, millest sa hetkel mõtled. Kuidas sa mõtled endast hetke, nii ka demonstreerid end välismaailmale, aga see omakorda tasub sulle vastavalt sinu vajadustele…“
Vanaisa vaikis, ja lisas hagu lõkkesse, valas rohuteed kruusidesse ja jätkas:
„Peenmateeria maailmast on sinuga vara rääkida, seepärast ole kannatlik – iga asi omal ajal. Ma ise heameelega vabaneksin Teadmiste koormast, kuid mul ei ole õigust kiirustada.
Kõigepealt pean ma vastama sinu küsimustele meditsiiniprobleemide kohta ja sellega andma rahuldava vastuse sinu küsimustele, KUIDAS TERVENDADA INIMESI.“
„Miks te ütlesite „vabaneda?“ Kas teadmised on koormaks?“
„Nii imelik, kui see ka sulle ei paista, see on nii…
Kogudes kogemusi ja teadmisi, me teeme endid „raskeks“, nagu oleks seljas suur ja raske seljakott või mütsi asemel suur kivirahn. Mida vanemaks sa saad, seda raskem see on ja sa ei ole võimeline neid teadmisi enam rakendama vajaliku kiirusega. Teadmised solvuvad, et neid ei kasutata täie võimsusega, ja hakkavad sellepärast oma peremeest „õgima“ nagu näljased koerad, kes on võimelised oma peremehe kallale kargama… Realiseerimata teadmised ei ole ohutu asi! Seepärast räägitaksegi, et Meister peab leidma Õpilase.. Et oleks vanaduses kergem ja et saaks vabalt ära minna…“
„Kuid teil on ju veel vara surra, taat!“
„Ega ma surmast räägi, mu sõber. Ma räägin uuest teest. Ma ei ole veel nii vana: ma ei ole üldsegi vana, pojake. Varsti ma lahkun siit, kuid mitte elust. Mind oodatakse!“
„Kes teid otab? Ja kus, vanaisa?“
„Vanaisa sai siit kõik, mis tal vaja oli. Teadmised ja kogemused, annaks Jumal, võtad sina vastu. Aga meie abikaasaga… läheme kaugele…“
„Aga tütred?“
„Neil on oma elu. Noh, hakkame külastama üksteist…“
„Kuhu te siis lähete?“
Vanaisa naeratas ja sõnas paljutähendavalt:
„ELLU…ELUST ELLU…“

30. RAAMISTIK, SUBSTANTS JA VORM.

„Kujuta, pojake, endale ette sellist pilti: kalamees on kummipaadiga Dnepril ja püüab rahulikult kala. 50 meetrit temast eemal möödub aurik. Kas kalamees tunneb auriku liikumist?“
„Arvan, et tunneb. Auriku tekitatud lained kõigutavad paati.“
„Kas seda on tunda ka sel hetkel, kui aurik ja paat on ühel tasemel?“
„Ei. Seda tunneb siis, kui aurik on juba jõudnud teatud kaugusele ja esimene laine ulatub paadini.“
„Täpselt nii siseneb ka haigus inimesse: täpselt nii ta ka lahkub temast… Inimene ei näe veel haiguse kuju, kuid see on juba olemas. Spetsialist näeb. Täpselt samuti on siis, kui inimene on veel haige, kuid hea spetsialist leiab juba tervenemise tundemärke. Jälgi külmetanud inimest: algul on silmad ähmased, siis nõrkus ja luuvalu, aga seejärel temperatuuri tõus ja peavalu. Tervenemise ajal on küll palavik, kuid isu, energia ja soov liikuda viitavad tervenemisele. Sina kui tulevane arst pead oskama täpselt määratleda neid kahte momenti: raamistikku ja vormi.“
Kivi on juba puudutanud järve pinda, kuid laineid ei ole veel. Kui aga kivi on juba uppunud, püsivad lained veel pinnal.
„Kas see on analoogia meetod?“
„See on tunnetamise parim viis, sest Maailm On Tsükkel, mis koosneb liidetud tsüklitest. Tsükli seadused on universiaalsed iga tasandi jaoks nagu vene matrjoškade puhul.
On veel üks võrdlusvõimalus, mida on mugav tunnetamisel kasutada: taimed. Iga väline haiguse ilming – need on Lehed. Haige organism on Tüvi, elundid on Oksad. Haiguse põhjus on hinges, Juures! Ravija ülesanne ei ole ainult haigete lehtede eemaldamine ega okste päästmine nõdraks jäämisest, vaid on eelkõige hoolitsus JUURE eest! Kui puu hakkab kuivama, on vaja teda kasta värske veega. Ja läheb mööda tükk aega, enne kui vesi jõuab lehtedeni ja värskendab neid. Kuid päästmise hetk algas siis, kui juur hakkas toituma päästvast vedelikust… Pihtimine on tõelise tervenemise algus!“
„Tund, mil hingel hakkab kergem?“
„Tund, mil hingel hakkab keregm ja Juur avab end päästvale niiskusele… Tee endale selgeks – see on Aeg! Vee jõudmise aeg juurtest lehtedeni.“
„Missugune on sealjuures okste funktsioon““
„Oksad- elundid on spetsialisserunud juurest tõusva energia sünteesimiseks ja kohandamiseks lehtede vajadustele. Elundid on energia juhtmed. Elundi sünteesimis- ja juhtimisvõime väiksemgi rike viib organi rikkeni ja jõudude harmoonilise kulgemise üleüldise rikkeni… Seni tee aga endale selgeks peamine asi, mida ma sulle kohe seletan;
VORM SÜNNIB MÕTTEST! Mõtte ja Vormi vahel on AEG, mis sünteesib ja korrastab Substantsi.
Oskus näha Mõtet ja Vormi – see on kunst võtta Loomisest elavalt osa! Mil viisil?
TUNNETAMISE ja KAASOSALUSE kaudu…“
„Mis asi on Substants, vanaisa?“
„Substants – need on Jõud: see on kõik see, mida sa näed, kuid mitte tervikkogumina, vaid eraldi! See on mõistatus. Ratsionaalsus. Mõtlemine… Substants – see on see, millest me mõtleme tähelepanemise momendil: nii laud kui ka tool, kärbes või pähklipuuleht…“
„Kuid kõik need on ju vormid?“
„Vormid on siis, kui nad on „kui niisugused“, kuid sinu tähelepanekutes ei ole asi alati „kui niisugune“ – ta on substants, detail, peegeldus sinu teadvuses, sest sa ei näe kogu ta olemust, vaid ainult osa, fragmenti. Vorm – see on kõik koosluses kui tervik. Substants on vaid see vormi osa, mida sa oled võimeline tajuma.
Kaks inimest vaatavad loiku: üks näeb sogast vett, teine aga päikese peegeldust…“

31. MEISTER.