71. URAAN.

Noormees istus oma maja juures pingil ja jälgis, kuidas kaks poissi püüdsid käivitada sõiduautot. “Taadi tembud,” mõtles ta. Ta teadis Taadi säherdustest trikkidest, seepärast jälgiski erilise huviga. Viieteistkümne minuti pärast hakkas mootor tööle ja poisid sõitsid ära…

“Miks te neid noormehi täna karistasite, vanaisa?”
“Las mõistatavad ise. See on nende probleem.”
“Aga kui nad ei saagi aru?”
“Tähendab, nii soovib Jumal.”
“Kuidas te teete seda, vanaisa? Kas see on sisendus?”
“Ei, ma ei sisenda kunagi ega kellelegi midagi. Lihtsalt Jõul on omadus solvuda ja vihastuda.”
“Ja sellepärast ei läinudki Jõu solvaja auto mootor käima?”
“Võib isegi lõhkeda. Uraan võib anda tugevat elektromagnetelist kiirgust. Kes on Uraaniga tõeline sõber, seda ta sel viisil kaitseb. Kui poistel olid elektronkellad käe peal, siis jäid vist needki seisma. Seda enam aga nende makilindid…”
“Kas nad tahtsid teie konsultatsiooni lindistada?”
“Jaa, nad ei kuulanud minu hoiatusi.”
“Kas lindistamine õnnestus?”
“Kui ma ei oleks seda märganud, siis oleks võinudki ehk õnnestuda. Kuid neil ei läinud korda mind ninapidi vedada. Jõud avastas nende kavatsuse, tema ka nende lindistuse kustutab, jääb ainult müra ja ragin…”
“Aga miks auto käima ei läinud?”
“Häired süütes – Jõu kiirguse tõttu. See on ju Uraan, aga mitte mõni mänguasi.”
“Kas teie saate Uraani jõuga sõbralikult läbi?”
“Jaa. Seepärast ära mõtlegi naerda taadi üle: mitte kõiki nalju ei võta uraan naljana, mõni asi võib talle mitte meeldida, siis hoaia alt, naljahammas!”
“Aga ma ei ole mõtelnudki teid petta!”
“Tean, tean… Ma lihtsalt õpetan sind olema alati ettevaatlik. Mõnikord suudan ma ise vaigistada oma abilise Uraani aktiivsust.”
“Uraan – kas see on Veevalaja ajastu sümbol?”
“Jah, pojake. Uraan on Homne Päev.”
“Kuidas oleks parem temaga sõbraks saada?”
“Tuleb õppida mõistma Matemaatikat ja Valemeid.”
“Aga kuidas veel?”
“Peab meeldima koostada graafikuid, jooniseid, skeeme. Tegelda raadioelektroonikaga. Mitte lõhkuda raadio – ja elektriseadmeid… Aga peamine – mitte needa Tšernobõli ega radioaktiivsust.”
“Miks see peamine on?”
“Radiaktiivsus on Uraani energia. Kui sa oled temaga sõber, siis muutud ise reaktoriks. Väline radiatsioon ei ole sulle enam ohtlik.”
“Kas seda võb igaüks saavutada?”
“Ei. Kellele on Jumala poolt antud… Kuidas Kosmogrammis on pandud paika geenid sinu rakkudes, selleks oled sa ka võimeline, mu uudihimulik sõber…”
“Kas te arvestate ka Uraani seisundit Kosmogrammis?”
“Jaa, Uraani seisund näitab täpselt, kas Uus Ajastu võtab sind vastu või hõõrub pulbriks.”
“Aga kui näiteks Uraan ei võta vastu, kas ma siis võin kuidagi saavutada ta usaldust?”
“Sa oled kaval, nagu ma näen! Võid, pojake, võid. Selleks on sul head tööriistad – käed! Tööst tekkinud rakud pihus – see ongi su Tee! Töö! Pidev töö! Ja ära oota tasu! Tasu on sellisel juhul elu pikendus, mille annab sulle Surm…”
“Õudne, vanaisa!”
“Elu on õiglane. Elu on ühteaegu nii hirmus kui ka ilus, sest on alati õiglane.”
“Säärase pigilinnu elu peaks olema päris raske…”
“Miks sa nii mõtled?
Töös peitub eriline nauding, pojake! Minu Uraan on samuti rakkes. Töö tasustas mind Uraani sõprusega. Ja tänu sellele tööle võin ma nüüd vahel ise olla Kiirguse Reaktoriks. Sellepärast mu käed ravivadki…”
“Sain aru! Seepärast siis kiiritataksegi vähkkasvajaid!”
“See ei ole alati õige, nii et ära ülearu arva midagi. Tehnika ei tea, millal, kui palju ja kuidas kiiritada. Standardsus on ravimisel ohtlik!”
“Aga kas käsi teab?”
“Käsi teab, teab meist paremini! Käsi oskab määrata, millist ja missuguses koguses kiiritust on vaja, liiatigi on ta võimeline seda ise tegema.”
“Igaüks seda teha ei saa?”
“Jaa, selle võime tagab Uraan Sünnikaardis.”
“Kuidas on aga ohtlike ettearvamatute mutatsioonidega?”
“Mutatsioon on Arengu hädavajalik tingimus. Kas me sinuga oleksime inimesed, kui mutatsiooni ei oleks? Ilma selleta ei ole arengut, liiatigi Ajastute ülemineku ajal.”
“Kas sellest ongi nii suur suremus?”
“Suur suremus astub ühte sammu kõige väärtuslikumate isendite kõrgetasemelise valikuga. Ajastute murranguajal on alati nii.”
“Ja kui kaua see “Apokalüpsis” võib kesta?”
“Kõige ohtlikum aeg oli 1995. Aasta keskpaigani, kuid üleminek kestab 1999. Aastani.”
“Ja pärast?”
“Elame- näeme…”
“Kas see on saladus?”
“Ei ole. Siis toimub Kahe Jõu vahel “suhete klaarimine”.”
“Mis jõud need on?”
“Vägivald ja Kokkulepe.”
“Kas paljud elavad selle üle?”
“Paljud.”
“Aga kas te teate, kes jääb ellu.”
“Nägija näeb, kellele mis on määratud. Kellel Jumal on silmad avanud, see NÄEB.”
“Aga kuidas inimesi ohu eest hoiatada?”
“On Tunnusmärgid. On Jumal. Las kuulavad vanemaid, targemaid. Las puhastavad end eilse päeva saastast. Minagi aitan ju ainult neid, kes ei põlga mu abi, kuulab mu sõna ja täidab mu nõuandeid.”
“Kas teie patsiendid jäävad ellu?”
“See, kes oma südames ei unusta inimestele ütlemast “tänan”, jääb kindlasti elama.”
“Aga kes unustab?”
“Kui ei õpi seda ütlema, siis…
Praegu on aeg tasuda oma võlad ja tänada neid, kellele oled võlgu.
Ja kiirusta nõudma omagi osa oma võlglastelt, et oma passiivsusega ei tõukaks neid Veevalaja küüsi. See on väha tähtis! Väga!
Kes on võlgu, ei saa minna Uude Ajastusse mööda Puhast Teed.”
“Kas ka Räpane Tee on olemas?”
“On. See on Vägivald.”
“Tuleb välja, et ka vägivallatsejad jäävad ellu?”
“Noh, aga kuidas siis muidu! Maa ja Taevas on üks. Vägivald ja Kokkulepe on Elumedali kaks poolt. Veevalaja sümbolil on kaks välku: Vägivald ja Kokkulepe. Kuid mina valin Kokkuleppe tee. Mõni valib Vägivalla tee. See on Elu… On Karjane, on Lambad, on ka Hunt, aga ka Šašlõkk, mida Karjane sööb… Muidu sureb Karjane nälga. Nii on Maailm loodud. Meil kõigil on Valikuvõimalus, vaba voli. Inimene saab inimeseks ainult siis, kui ta on teinud oma VALIKU. Ja ei olegi tähtis, kas see on Kokkuleppe või Vägivalla tee. Nad on JUMALA meelest võrdväärsed, need Elumedali kaks külge…
Ära ole Elu peale kuri – ja ta ei peksa sind ega viruta jalaga. Ära haara kepi järele, kui näed silmapiiri koera. Ta ei kavatsegi sind hammustada, kui sina ei plaani teda lüüa. Ära õrrita ka Elu oma rahulolematuse ja agressiivsusega, vaid tea, et riiuhimu on harimatus, arenemata teadvuses oleva tühise ja madala hirmu tunnusmärk.”

72. PAJUPÜHA.

Pühadelaupäeval toovad inimesed majja rohelust. On suvise pööripäeva pidu – Kolmainupüha. Pajupühaks ( originaalis Вербна Недиля) kutsutakse seda püha Ukrainas. Vanemad inimesed, kes mäletavad kombeid, viivad jõekalda äärde niiti, lõnga, värvilise riide ribasid… Et rohesilmsetel näkineidudel oleks tegevust ja nende süda rõõmustaks…
Räägitakse, et kes näkineidudele sellise kingituse viib, hakkab ilusti käsitööd tegema ja veel, et ta ei upu kunagi. Miks on Paju aujärjele tõstetud? Arvatakse, et erilise sideme pärast Veega, ja ka haldjad teevad tema ümber ringmänge… Varem tehti joogiveeämbrid ainult Pajupuust, ja kui mitte Pajupuust, siis pandi kindlasti ämbrisse ühes veega ka Pajust tehtud võru. Paju kasvab seal, kus Vesi Maasse läheb – Puu kaudu. Vaat, see ongi Kolmainsus, mu kallid… Vesi ja lõkke-Tuli ja Puu lillepärgadega.
Vesi on ürgne külmus. Tuli – puhastav soojus, Puu aga Elu ja Arengu sümbol. Vesi toidab Puud, aga Tuli põletab teda, muutes ta taas tuhaks – Maa- mullaks, Vaim aga, Lõkke soojus, pürib Taevasse. Maa ja Taevas, ning nende vahel Tuli, Inimene.
Vesi Maasse, Puu Taevasse. Nende vahel on Tule soojus. Inimese Vaim. Taevas on isa, Maa on ema, Tuli-poeg. Ka siin on
KOLMAINSUS!
Kas teie peate Pajuga sõprust? Ah et mitte eriti… Näen, näen, kevadel murrate tibudega oksi, kaunistate nendega oma maju või kortereid. On hea, kui te palute neid tulla endale küla. Aga kui ei? Murrate terve kimbu? Viite hoopis turule?
Mida teeb Taat?
Taat ravib… Käib mõnikord jõekalda ääres, korjab Pajult murdunud oski. Toob nad koju ja paneb veega pudelitesse. “Pajulaatsaret,” naljatab ise. Kevadine aeg lõpeb, okstel aga tulevad juured, ilmuvad lehed. See ongi heategu! Miks mitte ka teil proovida?
Kui tuleb järgmine kevad – ärge laiselge! Need oksad puhastavad teie maja, ja kui kasvama lähevad needki, mis te oma käega päästnud ja kalda äärde istutanud olete, siis koos kasvamisega kasvab Paju õnnistusel ka teie Jõud. Teie maja täitub rahu ja rikkusega, nagu istutatud Puule kasvavad lehed. Puutüvi laieneb ja teie tervis tugevneb. Ja hing saab täis rahu ning Kolmainu Õnn on teiega, tänuks selle eest, et Pajukuninganna eest hoolt olete kandnud…
Ärge laiselge, ja sellest tuleb teile ainult Head!
Ärge laiselge…
Leidke murtud oks, elustage ta veega, andke talle oma hoole läbi Elu. Ja Elu täidab teid ennastki!…”

73. LÕHESTATUD PUU.

Ühe katkise asemele antakse kaks tervet…
Tudeng oli näinud, et Taat andis tihti inimestele Talismanina kaasa puulaastukese. Mis laast see on? Milles seisneb tema saladus?

“Milles seisneb lasastukese saladus? Aga kas sa tead, millisest puust nõiad endale luudasid tegid?”
“Ei tea, ega ole kuulnud ega lugenud.”
“Puust, mis oli Tormist murtud. Või siis Välgust lõhestatud.”
“Kas sellisel Puul on eriline Jõud?”
“Sellel on meeles Ürgelementide, Jõudude lahingud. Võidelnud on Puu ja Tuul, või siis Puu ja Pikne. Tuulekeeris sai Puust võitu ja too hakkas endas kandma Tuulekeerise Jõudu. Seepärast kihutabki Baba-jagaa puukünas koos Luuaga nagu vihur.”
“Kuid see on ju muinasjutt!”
“Vähemalt minu kuuldes ära räägi niisuguseid rumalusi! Võhikule on see muinasjutt, Teadjale aga Elu. Keeris- see on Jumala Jõud, tema Plaan. Kolm Risti. Sellisest puust laastuke kannab endast Kolme Risti Jõudu.”
“Kust sellist laastu hankida?”
“Seda ei hangita. Selle annab Jõud.”
“Kuidas nii?”
“Kevadisel Pööripäeval läheb Ravija metsa Jõu otsingule. Kui Jõud on tema vastu armuline, siis kingib talle sellise Puu.”
“Aga mingil teisel aastaajal?”
“Ainult Pööripäevadel! Muul ajal on Jõud väiksem.”
“Kui puu tuleb teel ette, kuidas siis käituda?”
“Paljaste kätega, ilma tööriistata murda pilbas, tänada Jõudu ja ruttu, tagasi vaatamata ära minna! See on ohtlikum ja tugevam toiming kui sõnajalaõie leidmine.”
“Kas teie olete leidnud sellist Puud?”
“Ega siis need Talismanid, mis ma inimestele kingin, minu aiast ole!”
“Ja kas Jõud teeb teile tihti Kingitusi?”
“See on minu asi. Kui leiad – saad Tugevaks. Ei leia – otsi Jõudu teiste meetoditega. Kuid kunagi ära unusta tänada!
Jõule, nagu meile kõigile, meeldib, kui talle ollakse TÄNULIKUD!”

74. TÄHELEPANU TOIDAB.

“Vanaisa, te räägite tihti vajadusest leida Jõudu. Kuid kas Jõud ei ole mitte Vägivalla tee?”
“Jõudu, pojake, on mitmesugust. On Füüsiline Jõud, on Hinge Jõud, aga on ka veel Vaimu Jõud… Ma ei soovita sul varastada või kelleltki ära võtta, vaid soovitan teha t ö ö d ja sellega kasvatada endas nii Füüsilist Jõudu kui ka Hinge Jõudu. Vaimu Jõud ehk Tahe kasvab sisemise distspliini ja enesekontrolli teel ning kooskõlas teadlike, mõistlike tegudega.
Vägivald on vargus või siis teiste allasurumine oma isikliku heaolu nimel. Seda ma sulle ei õpeta, seega minu kasutatud sõna “jõud” ei tähenda vägivalda, vaid eneseohverdust ja vastutust oma tegude eest.”
“Nagu Radoneži Sergi ja Sarovi Serafim?”
“Nii nagu kõik, kes on vaimult tugevad.”
“Kuidas saab vaimult tugevaks? Kuidas alustada teed Vaimu Jõu poole?”
“Hoh-hoh-hoo! See on vääriline küsimus. Me ju sinuga, pojake, ainult sellest räägimegi.”
“Kuid peab ju olema mingi võti Jõu juurde?”
“Võtmeid ei ole ainult üks. Iga Jõu juurde on oma võti.
Esimene võti: mõtle, mida teed.
Alati kontrolli ja teadvusta oma kõiki toiminguid. Sel viisil arendad endas valvsust, tähelepanelikkust ja ettevaatlikkust. Omandad palju kasulikke omadusi, kui täidad seda väikest tingimust: mõtle alati, mida teed.”
“Kas tervendamine hoolika käsitsi pesupesemise abil ongi sellele rajatud?”
“Ka sellele. Selle reegli järgmine teeb inimese elu vastutavaks, annab talle Jõudu.
Teine võti : mõtle, mida tunned.
Oma tunnete analüüs annab sulle kontrolli Südame üle, oma soovide üle. Aga see omakorda annab sulle võime näha teiste inimeste hingi ja aidata neid oma Teadmistega. Alati mõtle, mida tunned! Mäletad kahe Linnu kujutist?”
“Üks neist sööb ja teine jälgib teda?”
“Ole nii see, kes sööb, kui ka see, kes jälgib. Vaata end kõrvalt!
Kontroll oma tunnete üle teeb sind sõltumatuks instinktidest ja viib sind seeläbi “karja saarelt” isiksuse saarele”.”
“Kas siis ilma kontrollita oma tunnete üle ei olegi isiksust?”
“Ei. See, kes on instinktide ori, on Ori ja on võimeline elama ainult karjas. Kuid igaühel on võimalus saada isiksuseks ja väljuda karjast.”
“Hakata lindude jälgijaks?”
“Võib tõusta kõrgemale oma eilsest iseendast, kui õpetada end mõtlema ja aru saama oma tunnetest.”
“Kuid siis saab “minust” ju “mitte-mina”?”
“Sa ei ole niigi “mina”. Sina – see on ainult mälestus minevikust. Me ei ole kunagi enam need, kes me olime kõigest hetk tagasi. Sest kui sa tõsiselt mõtiskled oma tunnete üle, nõrgendad sa nende mõju endale ja annad juhitimisohjad mõistuse kätte.”
“Aga kas ei ähvarda sel puhul see, et ma võin muutuda külmaks ja tundetuks?”
“Kui lämmatada tunded mõistuse abiga, siis jah. Kui aga neid kuulda võtta ja neist aru saada, siis jääd iseendaks, ainult selle vahega, et sul on kontroll iseenda üle Saad Isiksuseks, Loojaks.
Ja lõpuks kolmas võtmeke: mõtle, mida mõtled.
Aga see, pojake, on juba Võimsuse tipp. Kui sa puudutad Mõtte, Mõistuse saladust, siis riivad ka Pöörise Saladust, Kolme Risti Ideed katvat eesriiet!”
“Kohutav ja ohtlik…”
“Ohtlik ja kohutav, sest kaotad tervenisti oma isiksuse…
Keha Jõud annab karjainimese, hinge Jõud teeb sind isiksuseks, kuid vaimu Jõud kaotab ja lahustab isiksuse, tehes sind surematuks..
Surematu Koštšei… Need “väljavaated”, mis Mõistus sulle avab, ei jäta kivi kivi peale noist vaimsetest kaardimajakestest, mis oled endale ehitatud, arvates, et “haarasid Vanajumalal habemest”…
Tühisuste tühisus, ütled, korrates Kogujat. Sest meid, pojake, ei ole, pole olnud ega…”
“Ei saa kunagi olema?”
“Jaa.”
“Kuidas siis nii?”
“Sest me oleme, oleme olnud ja saame olema.
Olen igavene, sest olen olemas! On kuulutanud suur Goethe. Ja ega ma vaidlegi talle vastu. Nõustun nii Koguja “tühisuste tühisusega” Kui ka Goethega, et “olen igavene, sest olen olemas…”
Mõistus, mu sõber, on sellepärast mõistetamatu, et lihtsalt e i o l e g i (!), mida mõista…”
“Kuidas ei ole? Maailm on täis saladusi.”
“Täis,pojake, täis… Kuid kõigi nende saladuste jaoks on üks- ü k s! – võti: Pööris, Jumal. Ja see, kes on Jumala tahtel sattunud Pöörise Keskmesse, see räägibki: “Vennad-maalased, Maailm on tüsisuste tühisus, kuna ta on täieline, võrdtähenduslik ja eneseküllane. Minevik on Tulevik. Tulevik on Minevik. Aga Olevikku ei ole, sest see on – dünaamiks! – kõigest Mineviku ja Tuleviku vaheldumine…”
“Ja see on tasu Teadmiste eest?”
“Tasu Teadmiste eest on Vabadus. Valikuvabadus. Ja see on vääriline tasu!
Mis on etem Vabadusest? Jumal on andnud meile ühe asja – Valiku! Valikuvabaduse. Sest kui kaalud on tasakaalus, piisab vaid väikesest tuulepuhangust – ja nad lähevad Tasakaalust välja. Headus muutub Kurjuseks ja Kurjus Headuseks. Olgu see siis kas Vasak või Parem tee, olgu Vägivald või olgu Kokkulepe. Sest tasakaal kannab kolmesada kuutkümmend kraadi, kuid aastas on kolmsada kuuskümmend päeva ja veel natuke… Valikuvabadus!
Maailm – see on Kaalud. Suured-suured Kaalud, mis koosnevad suurest hulgast väikestest. Ja kõik kõigub, kõigub, kõigub…
On kõikumine, kuid on ka tasakaal, õnnistus, millest on kaks väljapääsu. Kaks Teed. Vasak ja Parem. Ülemine ja Alumine. Taevas ja Maa. Jumal ja Saatan. Pea ja Saba. Kotkas ja Madu. Jeesus ja Juudas… Kaksikud!
Ning hind on neil üks. ÜKS!
Ja see hind on – IGAVIKU PENDLI VÕNKED…”

75. ARMASTUS; ALANDLIKKUS; KAASTUNNE.

Kõrgelennulised ja kauged sõnad, ütlete?
Kuid Taat ei ole teiega nõus. On tunud ae, kullakesed, meelde tuletada inimese Hinge ja Vaimu. Sest ei ole meil praegu teisi “vabaduse astmeid”, teisi radu üle kuristike Ajastute vahetusel.
Ajastute vahetus – see ei ole üle läve astumine!
Mitte kõik ei ületa seda rada homsesse. Seepärast ärge kiirustage mõtlematult eemalduma neist kolmest Puhuse allikast: Armastusest, Alandlikkusest ja Kaastundest…

“Vanaisa, aga kuidas inimeses need omadused arenevad?”
“Kaastunne on Keha omadus, Armastus Südame, Hinge omadus ning Alandlikkus – Vaimu, Tahte omadus.
Kaastunne ilmutab end siis, kui inimene ei ole eriti materiaalsuses kinni ja kui välismaailm näitab talle oma valu – siis võtab inimene seda kui omaenda isiklikku valu. Kui aga ümberringi kõik on rõõmsad, siis täidab ka inimese hinge rõõm. Kaastundlikul ei ole kadedust, tal ei ole püüdu koguda endale midagi võõra töö arvelt. Ta on – peegel. Ta keha on puhastunud, pole enam solvunud ei iseenda, ei ümbritseva maailma peale. See on terviklike ja harmooniliste isikute omadus.
Sinu sõber maalis pildi – ja see rõõmustab sind. Tänaval komistas inimene ja kukkus – ning sul on valus…
Kaastunne – see on ümbritseva- Maailmaga osaduses olemine. See on imetore omadus, sest Maailm on mitmepalgeline ja sellise inimese elu muutub rikkaks ja täidetuks…”
“Aga haletsemine? Kas haletsemist võib nimetada Armastuseks?”
“Mõtle ise. Armastus – see ei ole vihkamise puudumine, vaid Hinge eriline avatud seisund. See on Südame Kaastunne, kui inimene tõuseb tavalisest kehalisest kaastundest kõrgemale.”
“Mis vahet siin on, vanaisa?”
“Armastus alati annab, valgustab. Kui kellelgi on valus, siis ainult nähes Armastuse- inimese silmi, lahkub valu kannatajast. Sest Armastuse-inimene toob Valgust ja Rõõmu, sõltumata sellest, kes ta ümber on. Maailm muutub tema sära läbi. Valud kaovad ja inimesed muutuvad paremaks, kui nad on. Armastus on Inimhingede Ravitseja…”
“Aga kas Alandlikkus on siis Vaimu Ravitseja…?”
“Vaim ei põe. Seepärast ka ei tervene. Vaim on püsivuse määr, elujõudude kogus. Vaim on kas tajutav või tajumatu, ja siis räägitakse, et teda lihtsalt ei ole. Alandlikkus kas on või teda ei ole…”
“Mis siis on Alandlikkus? Kas see on allumine Jõule?”
“See on allumine Jumalale, Maailmale, Seadusele. Kuid mitte tuim mõtlematu allumine, vaid teadvustatud vajadus elada harmoonilise arengu seaduse järgi.
Alandlik allub Seadusele, kuid ise ei sunni vägisi kedagi. Ta on ise vaba ja soovib näha vabadena kõiki, kes teda ümbritsevad. Ta ei ole ori ega tunnista orjust. Ta on vali ja karm. Ta on Kirurg!”
“Aga kas ei ole julm nõuda inimestelt võimatut? Mitte kõik ei ole suutelised mõistma seadusi, veel enam leidma endas jõudu nende täitmiseks?”
“Kuidas võimatut? On saavutuste ja Kaastunde tee, on Armastuse ja isegi Alandlikkuse tee. Kuid kõigepealt on vaja tahta sellel teel käia! Ja seejärel mitte laiselda, vaid minna mööda seda uut valitud rada. Ning ära räägi julmusest.
Julmus on meelekindluse, vaimunõrkuse ja laiskuse tunnus. Karmus aga suuremeelsuse, tugeva tahte ja vaimsuse tunnus. Eriti, kui see on põhjalikult teadvustatud karmus. Õpetaja karmus.
Mäletan, et üks inimene vastas hästi säärasele küsimusele, öeldes, et julmus tuleb siis, kui inimene sooritab teadvustamata teo, kuid kui ta teab, mida teeb, siis ei ole see enam julmus, vaid karmus. Karmus on Suurte Meistrite joon!…”
“Kuid mispärast siiski inimesed on julmad, vanaisa? Kas ainult nõrkusest ja oma tegude teadvustamatusest?”
“Nõmedus ja meelekindlusetus, vaimunõrkus on tingitud laiskusest.
Mõnitades teisi, naudib säärane inimene iseennast, kogub võõrast valu ja muudab selle oma rahuloluks.”
“Kuid see on juba sadism!”
“Selline inimene on ise sisimas haige ja soovib näha rohkem valu välismaailmaski, sest Sarnane on näinud Sarnast. Rõõm külvab rõõmu. Aga valu külvab valu… Tema nõmedus seisneb selles, et oma valuga ei pea võitlema, tehes valu teistele, vaid vastupidi – tuleb külvata headust välisilma, ja see väline hüveolu tõrjub välja ka sisemise valu. Kuid selleks on vaja teha Tööd! Ent nõrgad ongi sellepärast nõrgad, et nad on laisad.
Metsaline on meie sees, pojake! Igaühe sees on metsaline ja võitlema peab temaga iseeneses! Metsaline – see on Laiskus.”
“Jälle Laiskus? Kui tihti teda küll kohtab, seda sigatsejat!”
“Jaa. See ongi Laos, samas kui Töö on Elu looja.”
“See kõik tundub nii “kõrge ja kaugena”. Kuid kuidas siis elus, pisiasjades kasvatada endas vajalikke omadusi, vanaisa?”
“Kuidas sa ütlesidki? “Kõrge” ja “kauge”? Ei, pojake. Mis on kaugel, see on ka ligidal. Mis kõrgel – see ka madalal. Paljudel inimestel, kes meid sinuga ümbritsevad, on selliseid väärtusi nagu Alandlikkus, Kaastunne ja Armastus. Lähed mööda tänavat, vaatad – pingil kaks armunut. Häbi sulle, ära vahi, vaid rõõmusta hinges ning soovi neile kõige paremat!
Lähed edasi ja näed, et eesmineja pillas piimapudeli puruks. Ära hakka kohe kähku naerma, vaid mõtle, et tema asemel oleksid võinud olla sina ise. Tunne natukengi kahetsust, et täna jääb keegi väike laps mannapudrust ilma. See ongi Kaastunne.
Sa käid tütarlapsega kohtumas. Kuid oled hakanud märkama, et ta pöörab suuremat tähelepanu sinu sõbrale. Ära vihasta, vaid anna neile võimalus teineteist lähemalt tundma õppida, ja ära sega vahele, kui nad sobivad omavahel rohkem ja sina osutud “liigseks kolmandaks”. Niimoodi käitudes, mõteldes teiste tunnetele, kasvatad sa om südames Armastust.
Alandlikkus… See, mu sõber, on eriline väärtus. Austa ja armasta oma isa, austa endast vanemaid ja kasvatajaid, õpetajaid. Ja üldse pea meeles, et Õpetaja – see on elu ise, see on kõik, milles elu sulle end ilmutab. Pööra kõigele kohast tähelepanu, olgu see siis Tugeva Talisman või sääsehammustus. Kõik on Õpetaja, Jumal. Õpi temalt, Jumalalt…
ÕPPETUND ON IGAS ELUHETKES.
Seepärast ma palusingi sul tookord tuua kivi. Mäletad? Ega sa ole veel unustanud oma esimest Õppetundi?”
“Ma mäletan, Taat.”
“Pea meeles, pojake. Alandlikkus on Maailma Suurvaimude omadus.
ALANDLIKUD ON INIMESED JUMALAST!…”

76. TAADI VIIMNE ÕPPETUND.

Taat viis oma õpilase kaugele. Läbi metsade ja üle põldude, üle jõgede ja külade kaudu… Viis päeva käisid nad jala.

“Olemegi kodus”, ütles Teadmataat, istudes väiksele kingule. “Siin, pojake, sündis ammusel kaugel ajal meie Suguselts. Sel kohal, kus me praegu istume, on palju Jõudu. Jõgedevahemaa, ala Rossova ja Rossi vahel, mis suubuvad Dneprisse-Borysthenesesse…
Siin räägin ma sulle veel viimastest asjadest, mis puutuvad tervendamisse.”
“Kas te enam ei hakkagi minuga suhtlema?”
“Kõigest, mis sulle vaja oli, olen ma juba rääkinud. Nüüd annan Viimse Õppetunni, aga edasi – mine juba ise.
Täna räägin sulle sellest, kuidas taastada jõudu, ehk enesereanimeerimisest.
Sa pead ise mõistma, kui tähtis on osata e l l u j ä ä d a.
Praegu võid siin kingul pikutada ja puhata, kuid õhtul lõkke ääres ja täiskuu paistel räägin sulle Ellujäämise kunstist.
Kuid sa ära päri midagi, lihtsalt kuula ja jäta meelde…”
Öö… Karjane-Kuu valgustab paika, kus ühinevad Ross ja Rossova. Lõke. Teadmataat ja noormees. Taadi vaikne hääl öös…
“Nii nagu kõik, mis on seotud Eluga, on ka enesereanimeerimisel kolm astet: füüsiline ehk kehaline, hingeline ja vaimne. Kui haigestub keha, või kui ta on mürgitatud, siis on parim vahend taastumiseks – vedelik ja töö. Keskmine füüsiline koormus ja vee või ravimtee tarvitamine. Miks? Sest töötegemine tugevdab vereringet, aga vesi viib neerude kaudu mürgid ja tõved välja. See on lihtne valem füüsiliseks taastumiseks. Teha tööd ja juua vedelikku – ja seda seni, kuni tuleb suur isu. Päev, kaks, kolm, seitse, kümme päeva – kuid ära söö midagi, enne kui tekib tohutu isu! Siis aga söö väheke seda, mida sa kõige enam soovid, mida ihaleb organism. Niimoodi ravitakse füüsilisi hädasid ja isegi tugevaid mürgitusi.
Kes on tugevam, võib lisaks kasutada ka hingelist enesetaastamist. Mis see on? Esiteks – Kingituste ja rinnale hinge asupaika paigutatud Talismanide kasutamine. Teiseks – viibida nende läheduses, keda armastate. Kolmandaks – mõelda neile, keda rmastate. Neljandaks – unistada homsest päevast. See on väga tugev moodus, sest toob lisakasu. Ma nimetan viimast meetodit “Kassiks”, sest kui me unistame tulevikust, me justkui viskaks homsesse päeva mägironijate kolmekidalise “kassi” koos nööriga ja tirime end mööda seda nööri homsesse. Surm taganeb, kui me püüdleme homsesse, kui me ei ole veel kaotanud lootust tulevikule. Surm saavutab meie üle võidu vaid siis, kui kõik sidemed on purustatud ja Lootus on kadunud. Kuid kui on olemas keegi, kes meid siiralt armastab, vajab meid, kui meil on homseks Eesmärk, siis Elu palub Surmal taganeda ja meile antakse võimalus täita oma unistus. Mõistad? Šanss antakse meile kindlalt, ku on olemas Unistus! Seepärast unista, pojake! See on üks paremaid viise hoida kinni Elust, kui ei laiskle ja võitled oma plaanide täitumise eest…
On veel Vaimu taastamine. See on väga keeruline, kuid ka kõige kvaliteetsem toiming. Eneseanalüüs ja mineviku läbivaatamine – et leida põhjused, mis on viinud haigestumiseni, tüsistuseni. Kui sa oled ära märgitud ja seisad surmale lähedal, siis tõtta vaatama minevikku ja leidma oma viga, mis on saanud sinu säärase seisundi põhjustajaks. Niipea kui oled analüüsis trehvanud Tõele, tunned kohe kergendust; tea: Surm on taganenud. Kuid ole valvas!
Elu paneb sind proovile – et kas oled omandanud Õppetunni. Homme, ülehomme olukord kordub, ja annaks Jumal, et sa seda maha ei magaks, ei jätaks tähele panemata!
Teist korda on Surma ära ajada palju keerulisem. Vaimu enesetaastamine on kõige kvaliteetsem, kuid ka kõige ohtlikum! Ohtlik seepärast, et nõuab Alandlikkust.
Hingeline taastumine on samuti kõrge kvaliteediga, kuid nõuab Armastust. Keha taastumine on kõige lihtsam, kuid nõuab ühtlasi palju tööd ja distspliini. Kui oled noor, õpi oma probleemidega toime tulema füüsilisel tasandil – tööga, distspliini ja puhtusearmastusega. Kui oled vanem, õpi end armastama, ole truu sellele, kes sind armastab. Ainult Armastus annab sulle võimaluse mõista, mis on Vaim. Teisiti ei saa ollagi. Teist teed ei ole. Ilma puhtuse ja terviseta ei ole keha ja ei saa olla ka hingepuhtust ja –värskust, aga ilma hingepuhtuse ja – värskuseta ei jõua sa Vaimuni.
Elu Puhta Vaimuni…
See, mida olen sulle edasi andnud, on suur Tarkus. Kuid täielikult mõistad sa seda alles aastate pärast. Ühes hallide juustega laskub su peale ka Tarkuse Sool… Seepärast ära rutta kohe kõike mõistma ja kohe kõike omandama…
Vanasti oskasid kasakad end taastada… Palju, palju saladusi kannavad oma paunades Teadmataadid, kuid… sina oled veel noor. Kui aga elad Inimese kombel, siis saavutad ise palju, oma mõistuse ja südamega. Ma ei keeldu sind õpetamast, kuid olen slle juba palju rääkinud. Annaks Jumal sulle seda kõike mõista ja Vanataadi nõuandeid tegelikkuses järele proovida. Edaspidi, pojake, me vestleme küll veel, kuid teistest asjadest.
Ravimisest, ma mõtlen, ei maksa enam rääkida. Ma olen vana. Rääkides väsin, tahaks rohkem vaikida… Olen peaaegu kõik ära rääkinud. Kõik teadmised Ravimisest on sinu käes. Mida olen teadnud, selle ka sulle edasi andnud…”
Vanaisa läks eemale. Tulnud lõkke juurde tagasi, jätkas:
“Veel üks asi, “informatsioon järelemõtlemiseks”. Nägid, kuidas surid taimed seal, kus oli palju uriini? Miks? Sellepärast, et uriin – see on Surnud Vesi. Ta sööb ümbritseva elu ära ja annab selle edasi neerudesse. Selle inimese Elu Väravatesse, kes urineerib… Sellepärast loomad märgistavadki oma territooriumi uriiniga. Nad võtavad neerudesse Jõudu, mitte ainult ei märgista oma valdusi. See on Maagia, pojake… Ma niisama, jutujätkuks… õpeta end järele mõtlema, iseendalt Maailma kohta küsima. Ja Maailm vastab sulle su oma häälega ja sinu oma südame kaudu…
Ära rutta otsima endale Õpetajat. Õpetaja on sinu ümber – ta on kõigis! Kuhu iganes ka jäi peatuma su pilk, seal on ka Õpetus. Kuhu jäi pidama süda – seal ongi Õppetund.
Sest Inimene on sündinud Loojaks, mitte aga orjaks. Hoia oma väärikust, kuid mitte sel viisil, et demonstreeriksid seda teistele, vaid seeläbi, et sa ei alanda nende väärikust, kes sind ümbritsevad. Tahad olla õnnelik – olegi siis! Kui lihtne see on, kas pole tõsi?
See ongi nii, pojake! Ära mõtle teistest halba, ära soovi mitte kellelegi seda, mida sa ei taha endale, ja ära kahjusta kedagi. Nii, kuidas sa suhtud Elusse, täpselt nii suhtub Elu sinussegi…
Sa ei usu?
Sinu asi, uskuda või mitte. Ainult vaat mis ma sulle lõpetuseks ütlen. Surmal on oma Saladus. Ja seisneb see selles, et Surm on sinu ees võimetu, kui sul EI OLE VAENLAST. Sinu tõeline vaenlane – see oled sa ise! Kui sa oled suutnud võita endas Metsalist, siis sellega oled ka saanud Võimsaks Surematuks.
Tõsi küll, sinu keha sureb nagu keha ikka. Kuid ta annab Elu teisele. Hing – see on ju Mälu. Vaim aga on ju PÖÖRIS, mis OLI, On ja TULEB…
Ära sülita kaevu, ütleb rahvasuu. See olgu sulle Reegliks. Ole siiras. Ei ole olemas midagi, mis oleks Siirusest tugevam. Ära salatse, ära kavalda. Õpi tunnistama oma ebatäiuslikkust… Sest kõik loodu on e b a t ä i u s l i k … Selles seisnebki Vaimu Alandlikkus ebatäiusliku Keha pideva muutumise ees.
Vaim ja Liha… Täiuslik ja muutumatu Vaim ebatäiuslikus ja igavesti muutuvas Kehas. Need on medali kaks külge. Jumal ja Saatan.Sina oled Hing. Vaimu ja Keha vahel. Ja ära löö ei Vaimu ega keha, sest nad on üks Tervik, ilma teineteiseta ei suuda nad luua… Aga nende looming on Hing ehk Sina, Inimene…”

77. PEREKOND ON ELU ALUS.

See, mida teile, kallid lugejad, nendes raamatutes on pajatatud, ei ole nali ega autori väljamõeldis. Need on Meistrite läbiproovitud Tõed, mis olid, on ja saavad olema.
Pluuto siseneb Amburi tähtkujusse, lahkudes Skorpionist. Maagia, Emotsioonide Tund on lõpule jõudnud. Saabub Vaimu aeg. Kuidas siis jääb Ravimisega? Kas seegi jääb seljataha?
Ei. Inimene haigestub ikkagi ja ka ravida tuleb ikkagi. Ainult et mitte retseptid, nõidus ja posimine ei aita teda, vaid Tervendamine Vaimu ja Puhastumise abil. Ambur on kutse Taeva, Jumala poole. Seepärast soovitabki Taat teil vaadata mitte ainult oma veritseva kriimu peale näpul, vaid ka oma hingeseisundi, oma vaimukindluse peale!
Need raamatud on homse päeva raamatud. Mitte kõik ei saa neist aru ja ilmselt ei meeldi nad ka kõigile. Kuid niisugune juba on Taat, ja niisugune on tema Skalpell.
See on Šanss! Võimalus transformeeruda, end muuta, mattes maha oma nõrkused ja seega saada pääse Uude Ajastusse.
Ambur on Õpetussõnad. Veevalaja on Võrdsete Liit, Sõprus ja Individuaalsus. „Ja veel on PEREKOND“, lisab Taat.
Uus? Mida Uus endaga toob?
Uus Jumalus – see on PEREKONNA PÜHADUS…
Jaa, jaa! Mis on inimesele kõige tähtsam? Kodu ja Perekond, Lapsed kui Inimsoo jätk. Niisugune, nagu on sinu Hinge Kodu, niisugune on ka sinu Perekonna Kodu.
Kes sa oled, Uus Saadik? – Neid on palju! – Seekord saadab Jumal Maa peale palju oma Poegi ja Tütreid. Armastuse Liitude jaoks. Perekonna jaoks. Laste jaoks, Tuleviku nimel. Sest Ambur – see on naasmine Jumala juurde, Jumalainimene. Veevalaja, Uraan Veevalajas – see on Võrdsus ja Vendlus. Tagasitulek Jumala juurde läbi Kodu, Perekonna Suure Ajaloo…
Hiinas oli Keiser Jumala asemikuks riigis. On see mõistlik? – Jaa. Mõistlik on ka see, et Perekond on väike Universum, kus on omad seadused ja oma Tee. Selles, kuidas elab Perekond, on suur kosmiline mõte. Täna, praegu toimub valik. Katsetamine, järeleproovimine. Kas jätkub teil armastust, mõistmist, kaastunnet, siirust selle ees, kes on andnud teile oma pool Hinge?
Armastage oma Teistpoolt. See on parim viis olla Inimene. Sest läbi aegade on olnud Tugevad Mehed need, kes on olnud Truud!
Ustavus Inimese vastu on ustavus Jumala vastu. Sest kui sa reedad oma lähedast, siis reedad ka seda, mis on suur. Ei, ära löö käega! – Sest te olete nõrgad, arad ja tühised, kui reedate teise inimese usu teisse!
Mille poolest paistab silma Uus Inimene?
Ta õigustab usku endasse ja ei ütle lahti oma eilsetest lubadustest. Tema vastutuses oma otsuste eest seisneb Jõud.

Ei, Taat ei käi peale… See on tema, Taadi pihtimus. Kuid Aeg tuleb, ise saate selle tunnistajaks.
Saab olema raske. Tulevad lahingud Metsalisega iseeneses. Higi ja veri… Ja kõige selle juures täitub Kuristik nendega, kes ei ole ustavad, on arad, ning alles jäävad need, kes on jagu saanud Metsalisest iseendas, jääb see, kes on Aus ja Õilis oma kavatsustes…
„Hästi räägib, „ütlete teie.
Ei, Taat ei räägi, Taat HOIATAB.
Hüüdja hääl kõrbes.
Kuid siiski usub Taat teisse, usub sellesse, et absoluutselt igaühes teist on olemas Jõud, mis suudab taltsutada oma Metsalise, on olemas Valgus, on Jumal, ja et Tema kuuleb teid ja teie kuulete Teda.
Kas teilt nõutakse siis palju?
Ei.
Lihtsalt olge Inimesed.
Ja armastage.
Ei, ärge armastage karja, ega mitte karja kombel.
Armastage neid, kes teid usuvad.
Armastage oma Naisi, mehed.
Armastage oma Mehi, naised.
Veenduge, kui tahate, et pole paremat kui see, mis on teile juba antud Jumala poolt.
Vaadake oma lapsi.
Kas see ei ole Ime? Kas see ei ole Õnnistus?
Kas see ei ole Õnn? Kas on veel midagi rõõmustavamat kui nende naeratus?
Kas pole nende esimene Sõna mitte Sakrament?
Kas Lapselapsed ei ole mitte Lohutus?
Inimsoo Eluloo Spiraal…
Ärge katkestage Spiraali, sest ju teie võite seda teha!
Võite, sest teil on VALIKUVABADUS!
Taat ei palu, Taat jagab teiega mõtteid ja südame häält – VALIGE OMA LASTE HÜVANG!
Sest Kasvamine on parem kui Langus. Teie jaoks.
„Aga Taadi jaoks?“ küsite teie.
Taadi jaoks on nii Tõus kui ka Loojang ühtemoodi ilusad. Tema on Vana. Kuid teie olete veel noored ja vajate Valgust.
Teie jaoks on Tõus õnnistus, sest tärkab Veevalaja Ajastu.
Taat on aga näinud mitmeid Tõuse ja Loojanguid…
On varem näinud ja näeb ka seda Tõusu , ja näeb igavesti…

Õnnistagu Teid Jumal,
Igavesed Rändajad teadmiste Rajal…

78. KOHTUMINE ÕPETAJAGA.

Vesi voolab sinna, kus on madalam… Õpetaja tuleb siis, kui
Õpilane on valmis saama Teadmisi…
Ärge rutake soovima, sest soovid täituvad…

„See, mida me kardame, enamasti juhtubki…
Inimene läks läbi metsa ja eksis teelt. „Metsavaim eksitas,“ mõtleb ta. Tal hakkas hirm. „Öösel on siin hunte, mul läheb täbaraks!“ mõõtles eksinu. Ja oligi tõsi – hundid ei lasknud end kaua oodata…“
„Kas nad sõid ta ära?“
„Ei, ei söönud, kuid ajasid küllalt hirmu naha vahele.“
„See on juhus. Ega siis hundid tea, kuhu inimene läheb.“
„Onś ikka nii? Kas Maailmas on juhuslikkust? Sa kiirustasid jälle ja ei mõtelnud sellele, et huntidele mõtlemine kutsuski nad kohale.“
„Kas siis mõte on nii tugev, et võib ulatuda isegi hundi vaimuni?“
„Mõte on tugevam tunnetest, seda enam veel kehadest. Täpselt nii oligi: mõeldes ja kartes huntidega kohtuda, kutsuski eksinu nad enda juurde. Hundi Vaim kuulis mõtet, mida oli veel võimendatud hirmutundega, ja viis mõttetransatsiooniga kohale oma „hoolealused“ vormid – hundikarja.“
„Aga kas neid saab ka mõttega ära ajada?“
„Kiil lüüakse kiiluga välja. Inimese raev on võimeline ära ajama ja hirmutama ükskõik millist looma. Lõvi, tiigrit ja isegi krokodilli. Kuid see on eriline kunst. Mõte peab olema hirmuvaba. Mõte peab olema suunatud Heatahtlikkusele ja Sekkumatusele „looduse siseasjadesse“.“
„Kas peab mõtlema heast?“
„Võõral territooriumil peab olema leplik, ei tohi olla pealetükkiv ega agressiivne. Oma seadustega võõrasse kloostrisse ei minda… Selles seisnebki kunst rännata ohutult mööda Metsikuid Radu…“
„Järelikult me tõmbame oma mõtete ja tunnetega ise sündmusi ligi?“
„Jaa, see on Seadus. Täpselt samuti tõmbab Õpilane Õpetajat ligi. Kes on valmis vastu võta Teadmisi ja püüdleb nende poole, kohtabki oma teel Õpetajat. See ei pea alati olema inimene. Õpetajaks võivad olla kõik – nii inimene, loom, raamat kui ka taim, üksainuke sõna või sündmus… Kõiges, kõiges võib olla su õpetaja. Tähtis on mitte mööda minna… Kui kostab küsimus, annab Maailm kindlasti vastuse. Oska vaid Maailma vastuseid lugeda. Praegu ma räägin sinuga. Kas võid vastata, miks?“
„Sest ma olen valmis vastu võtma teie õppetunde?“
„Sellepärast, et sa küsid. Vastuse otsimine ongi püüdlemine Teadmise poole. Küsijal on alati õigus. Õpetaja on kohustatud vastama sellele, kes on küsimuse esitanud.
Minul, mu Sõber, ei ole teist võimalust.
Kui ma sulle ei vastaks, tähendaks see minna vastamisi Teadmiste Jõuga.
Teadmised ei armasta, kui neid varjatakse nende eest, kes ihalevad teada saada!
Teadmised karistavad varjamise eest!
Teadmised ei armasta, kui neidlaotatakse Maailma laiali ilma küsimusteta, kuid veel vähem armastavad seda, kes küsimusele ei vasta.
Teadmised – see on alati SIIRUS…“

79. Tutvumine Meistriga