79. TUTVUMINE MEISTRIGA.

Keegi istub puu all ja silmitseb kõrgel oksal rippuvat küpset õuna.
Seejärel, jõudnud otsusele, otsib välja pika kepi ja lööb õuna oksa
küljest lahti.
Toimub LOOMING….

„Miks te nimetate seda loominguks, Vanaisa?“
„See „keegi“ oli subjekt. „Õun“ oli materjal. „Kepp“ oli tööriist. Sooritanud teo kui loomingulise akti, sai õuna oksalt maha lööja Meistriks.“
„Sellisel juhul on kõik, mis me teeme, looming. Ja me kõik oleme meistrid?“
„Mingil määral see ongi nii. Kui sul on olemas Materjal ning sinu käes on Tööriist ja sa lood sellega Muutuse, siis võib sind õigusega kutsuda Meistriks. Meister – see on Looja, kes mõistab käsitseda mingit Tööriista ja loob Muudatusi. Loob Muutumisi… Kas sa mõistad? – Ära omista sõnale „Meister“ kõrgematesse kategooriatesse kuuluvate soorituste tähendust. Meister võib olla meisterlikkuse erinevatel tasanditel. Sina peaksid kõigepealt mõistma seda, et Õpilasest saab Meister siis, kui ta on sõbrunenud kas või ühe kasuliku asja. Meisterlikkuse tase – vaat mis segab sind mõistmast! Täiustumisel ei ole piire, ei ole olemas ka Meistri kõrgeimat aukraadi… Me oleme harjunud mõtlema, et Meister on kusagil kaugel ja kõrgel nagu Jumal. Inimesed ei taha tunnistada Meistrit mitte üksnes oma tuttavate seas, vaid koguni iseendas! Ükski prohvet pole kuulus omal maal…
Inimlik egoism takistab sul lähedast inimest Meistriks kutsuda. Seesama egoism – hirmu, arguse ja isikliku vastutuse kartuse tõttu – pelgab tunnistada Meistriks ka iseendas…
„Ma olen Meister!“ – ütle seda, ja Elu nõuab sinult laitmatust! Kuid kas laitmatus on igale hingele jõukohane? Sellepärast kardabki meie pisike hingeke nimetada end Meistriks, sest teab : Kui juba haarasid ohjadest, siis ära ütle, et ei ole võimeline…
Kuid vaata sügavamale, ja sa näed, et hingekese taga on peidus hing, mis loob ja mis on võimeline ütlema: „Ma olen Meister!“
Ning nii algaja kui ka vana Meister on ühtemoodi ÕPPIJAD. Ei ole lõppu Teadmiste teel, ei Täiustumise teel.
„Kes on kõige suurem?“ küsiti Kristuselt. „See, kes on kõige pisem,“ vastas Jeesus, upitanud oma õlgadele väikese lapse.
Sedasama ütlen sulle ka Meistrite kohta. Ei ole suuri, ei ole väikseid. Iga väike kasvab ja saab suureks. Iga suur vananeb ja kängub… On lihtsalt Meistrid! Me kõik oleme Meistrid oma ürgses rollis. Ajuti uinutab meid laiskus ja me unustame, et on olemas Maailm ühes Materjaliga, on Tööriist ja on Mõte, mis püüdleb Muutuste poole. Muutuste poole!
Muutuste Loomine ongi meisterlikkus.
See, kes loob Muutusi, on MEISTER.“

***

Kõik olev hingeb…
Kõigel oleval on hing….

„Mäed, tasanduge maaga! – ja nad tasandusid.
Vetevood, avanege! – ja nad avanesid.
See, kes oskab vestelda Materjali hingedega, võib korda saata igasuguseid imesid.“
„Kas ka elutu hing kuuleb?“
„Tsükkel – see on Mateeria hingamine. Kõik, mida sa enda ümber näed, on pidevas muutumises. Sina näed tänu nendele muutustele. Aeg on muutuste tagajärg.
Igal asjal, igal nähtusel on oma tsükkel. Tsükkel – see on tõus ja langus, kasvamine ja kahanemine, sissehingamine ja väljahingamine, „õhkutõusmine“ ja „maandumine“. Kuidas saaks hingav olend olla ilma hingeta? – Hing ja hingamise hetk.
Hingamise hetk…“
„Kuid mil viisil on tsükliliselt arenev substans võimeline meid kuulda?“
„Tema poole pöördudes rikud sa üksiti ta tsükli kulgemist, „lööd hingamise segi“, ja tema võtabki sind kui jõudu, mis rikub ta tsüklit.“
„Kas me kahjustame hingi?“
„Oleneb, kuidas sa ta poole pöördud. Kui aitad ta arenemisele kaasa, toetad ta tsüklit, siis see on hea. Kui sinu vahelesegamine aga lõhub tsüklit, siis see ei ole hea.“
„Hävitada on halb?“
„Aga kui lõigata haigel kasvaja välja?“
„Need on erinevad asjad.“
„Ei. See on üks ja seesama. Kui sa aitad arengule kaasa, siis kiirendad hingel sisehingamist. Kuid pane tähele: mitte igaüks ei soovi, et aidatakse sissehingamist kiirendada.
Takistamise korral sa kiirendad väljahingamist. Sellega lühendad vananemise ja närbumise aega. Pane tähele sedagi: on neid, kes soovivad abi vastu võtta ja kiirendada valu aega, lühendades seda.
Sina ehk mõtled, et sissehingamist on parem aidata, kuid otsusta ise: sa läksid sõbra juurde ja kostitasid tema lapsi tahvli šokolaadiga. Sina oled rahul ja nemad ka. Kuid hiljem hakkas neil šokolaadi liigsöömisest maks kõvasti valutama. Kuidas sa sellisel juhul oma tegu hindaksid?“
„Kuid kavatsused olid mul ju õilsad?“
„Aga tulemus? Tulemus on alati ühesugune: igal juhul, kui sekkud võõrasse hingesse, võõrasse tsüklisse, sa kas kiirendad arenemist või takistad seda. Sellepärast ongi Nietzche öelnud: „Armasta oma ligimest“ tähendab eelkõige: „Jäta oma ligimene rahule“.“
„Mida ma pean siis tegema? Üldse mitte elama? Selle järgi, mida te praegu rääkisite, oleme me alati „kahjustajad“.“
„Ma ei ole seda öelnud. Kui sa oled elus, tähendab see, et oled kohustatud elama: niihästi aitama kui ka takistama, nii nagu Elu ka sinuga toimib.
Sa oled looja, sest sul on alati valikuvabadus: kas aidata hinge sissehingamisel või kiirendada väljahingamist.“
„Kas kiirendada väljahingamist tähendab „maha lüüa“?“
„Sul on naljasoont,“ muigas Taat. „Jah, mina, mu sõber, näitasin sulle kahte teed Maailmaga suhtlemiseks: Kokkuleppe teed ja Vägivalla teed. Kõigel on hing. Kõigega võib
v e s t e l d a.
Maailm ei kuule mitte ainult meie sõnu, ei võta vastu mitte ainult meie emotsioone, vaid püüab kinni ka meie kõige väiksemad mõttevälgatused…
Mõtle ja k a s u t a seda, mida ma sulle rääkisin.“

***

Et süüdata lõket,
Ei ole vaja mitte üksnes tuld,
vaid ka puid….
„Jumal ilmutab oma Ideed Substantsi kaudu. Vaim ilmutab end keha vahendusel. Samuti on Meister võimelne väljendama ennast ainult Materjali kaudu.“
„Millele oleks soovitav rajada oma suhted Materjaliga, mida elus kasutame, Vanaisa?“
„Armastusele.“
„Milles see armastus ilmneb?“
„Pidevas hoolitsuses materiaalse Maailma eest. Kõigepealt hoolitsus oma keha ja oma riiete eest. Seejärel tuleks korda teha oma kodu, siis korraldada suhted omasugustega ja alles pärast – Sõprus sind ümbritseva Maailma asjade loomusega…“
„Mida ma peaksin tegema praegu, et Asjade Maailm võtaks vastu mu sõpruse?“
„Kõigepealt MITTE SEKKUDA! Mis tahes looduse Jõude mitte ekspluateerida, kui ei ole vajadust selleks korralikult tunnetanud. Aidata Asjade Maailma, kui asjad seda paluvad.“
„“Paluvad“? Kuidas seda mõista?“
„Kui veekraan tilgub, siis keera see kinni või paranda ära; kui puud segab kuivanud oks, siis eemalda see; kui teerajakesel on klaasikild või nael, võta see üles ja aseta kohta, kus ta ei ole ümbruskonnale ohtlik. Kõik, mis toimub asjade kordaseadmise nimel, on sinu panuseks Maailma usalduse võitmisel. Kuid pea meeles: TEADVUSTA alati oma toimingute otstarbekust!
Mida sa ka ei teeks, kuid kui sa tead, m i l l e k s sa seda teed – siis oled ÕIGEL teel.“
„Kas selline suhtumine asjadesse ei muuda mind ihnuskoiks?“
„Üks kreeka filosoof on ütelnud : Hüve ei ole mitte see, et loobud asjadest, vaid see, et valitsed neid, mitte ei allu neile! Kui sa teadvustad oma tegevuse, oled alati tugevam sellest, mida teed. Niikaua kui sa teda mõtestad, pole tegevusel jaksu sind vangistada.“ Kui sa teadvustad oma tegevuse, oled alati tugevam sellest, mida teed. Niikaua kui sa teda mõtestad, pole tegevusel jaksu sind vangistada.“
„Te räägite kokkuleppest, kuid siin on ju vägivald?“
„Maailm on õiglane selle poolest, et kergem tõmbub raskema poole. Linnusulg kukub maa peale, mitte aga maa sule peale! Tugev domineerib alati selle üle, kes nõrgem…
Narkootikumi jõud on enamikust inimestest tugevam, seepärast võtabki inimeste tahtmise üle võimust. Ahvatlus on tugev… Seepärast ongi ohtlik anda end kogu täiega, sajaprotsendiliselt välisele Maailmale!
Kui sa lakkad kontrollimast mõistlikku otstarbekust, siis muutud tõepoolest tüütuks ja ihneks: asjad hakkavad valitsema sind, mitte sina neid.
Karda teadvustamatut! Armastus ja hoolitsus asjade maailma eest on alati Hüve ja toob Vägevust, kui Meister ei kaota seejuures võimet TEADVUSTADA seda, mida teeb ja mida loob.
Mäletad, ma rääkisin sulle Sõdalaste Aukohtust?
Kui Seadust rikkunu on tunnistanud oma üleastumist ja tema õigustav põhjendus võetakse Kohtu liikmete poolt vastu, siis – säärane Seaduse rikkuja m õ i s t e t a k s e õ i g e k s ja teda ei karistata… Kui sa t e a d, et on õigus!“
„Aga kui ei tea?“
„Mitteteadmine on selle Teadmine, kes sind j u h i b, selle, kes on vangistanud sinu hinge ja juhib seda! See on võõras Jõud, kes on teinud sinust orja.
Rabele orjusest lahti, leia oma Hing iseenda ja Maailma TEADVUSTAMISE kaudu.“
„Kas Teadmise tee on Hinge tagasitoomise tee?“
„Teadmise tee on Kadunud Poja Tagasitulek.“

***

Varjud elavnevad…
Asjade Maailm alustab oma öist elu…

Me näeme päeval asju. Kas ainult silmad annavad meile sellise hüve?
Ei, mitte ainult nemad! Päike surub oma kiirtega asjad kokku ja need võtavad tihedama vormi, seetõttu on neil meie silmade jaoks kindlapiirilised kontuurid.
Kuid saabub öö, päike loojub ja asjad laienevad, kestad nende ümber suurenevad, lõikudes omavahel ja suheldes üksteisega. Sellepärast ongi paljudele öö nii hirmutav… Hirmutab oma laialiaetud „jõukombitsatega“:
Jaa, mu kallid, sellisel hirmul on alust: Asjade Maailm ärkab ellu. See, mis päeval vaikis ja kuulas, hakkab rääkima ja tegutsema öösel.
Tundlik inimene kuuleb Asjade hääli. Öö hääli, Varjude hääli. Nagu laps, kes vestleb nukuga.
Kas Pisipõnn eksibki nii väga, elustades oma mänguasju?
Oh, inimesed, inimesed! Kui te ainult kuuleks, mida mõtlevad ja mida räägivad teist teie asjad! Öösel! Jajaa! Kuulake neid!
Muide, teie unenäod ongi need „dialoogid“, igaüks teist on neid näinud, aimamata, et need ei ole võetud niisama õhust, vaid teid tundvate asjade reaalsetest vestlustest ja monoloogidest.
Pidage meeles: mitte ainult teie ei oska rõõmustada ja solvuda, vihastada ja tänada.
Seda oskab ka kogu Asjade Maailm.
Ainult et nad teevad seda e r i l i s e l t, teie jaoks märkamatult.
„Miks?“ küsite kindlasti.
Asjade Maailma teadmised – see on Vägevus. Kas igaüks on suuteline seda omama? Kas igaühel on küllaldaselt jõudu olla tema ise ja mitte kaotada Hinge, kui tal on Võim Maailma üle?
Õppige… Võib- olla keegi teist suudabki…
Tahad saada Meistriks? Õpi kuulama Asju.
Leia Asjade Maailmast oma lemmikud ja saa nendega sõbraks.
Kuidas seda teha? Mida selleks vaja on?
Higi ja Verd. Higi ja Verd. Higi ja Verd…
Higi kui pideva Töö tulemust. Verd kui kavatsuste Siirust.
Õpi tervitama seda Materjali, mis on sulle „käe järgi“. Õpi teda ettevaatlikult kasutama. Õpi hoolitsema ta eest ja tunne ära tema keel. Vestle Materjaliga ja võida ta usaldus.
Jäta ta peale oma higipiisad tasuks tema abi eest.
Ära kurvasta, kui oled oskamatusest lõiganud sõrme ja mõni piisk sinu verd on kukkunud Materjalile, mida kasutad oma töök!
Seeläbi oled temaga HINGESUGULASEKS saanud…

80. TUTVUMINE TÖÖRIISTAGA.

Tööriist on Meistri käepikendus…

„Vanaisa, miks mõnikord räägitakse, et tööriist on samasugune elusolend nagu inimene?“
„Sellepärast, et igal tööriistal on alati oma peremees ja riist on kellegi käe või hinge pikenduseks. Tihti – Meistri hinge jätkuks.
Meie muistsed esivanemad ei lahkunud oma relvast. Sellega sõdalased nii puhkasid kui ka võitlesid. Aja jooksul imbus relv peremehe hingest ja vaimust läbi ja sai tema ustavaks või ebaustavaks osaks. Sõltuvalt nende omavahelisest kooskõlast või ebakõlast. Minnes sõtta, lõi sõdalane ühe oma nugadest koduõues kasvasesse puusse, mille ise oli istutanud. Kui sõdalasega oli kõik korras, oli nuga puhas ja elus. Kui aga sõdalane sai haavata või surma, kattus nuga roostega ja tumepunaste plekkidega, mis sarnanesid paakunud verega.
Selline on inimese ja talle ustava Tööriista vahelise sideme Jõud…“
„Tänapäeval ei ole selline asi võimalik… Seda enam, et ei ole ka vajadust magada relvaga.“
„Ma ei arva nii. Täna on maailm sama mis eilegi, üleeile ja tuhat aastat tagasi. Ainult et meil ei ole käes enam relv, vaid instrumendid, kellel voolimisnuga, kellele skalpell, kellel sõna, labidas või kirves, kellel „ajud“ … ja suhtuma peab oma Tööriistasse samasuguse siira aupaklikkusega, nagu meie esivanemad suhtusid oma tollasesse instrumenti — relvasse!
Tänapäev? Kui Tööriistaga sõbruneda, siis saab ta ka täna oma Peremehega üheks.“
„Tuleb meelde, et kooliajal panin tähele, et kui võtta kiiruga pinginaabri sulepea ja hakata kirjutama, siis esimesed sõnad tulevad tõelise peremehe käekirjaga. Ja alles mõne aja pärast muutub käekiri sinu omaks. Kas sellel on ka seos hingede sugulusega?“
„On jaa. Hea, et sa oled nii tähelepanelik. Kui sulepead pruukida, imbub see oma „ekspluateerija“ Hinge ja vaimuga läbi. Sellepärast jääbki mõneks ajaks jälg – seniks kuni sinu hinge- ja vaimujõud tõrjub eelmise jõu välja. Kõrgtasemel Meistrid on koguni suutelised säilitama riistas endise peremehe hinge ja vaimu ning jätkata tööd kunagise omaniku stiilis.“
„Kuid nii võib ju valmistada võltsinguid?“
„Jaa, see on üks võimalusi kahjustada endist peremeest.“
„Kas seepärast meie esivanemad hoidsidki nii hoolega kõike o m a : riideid, juukseid, tarbeesemeid?“
„Jaa. Hingede hoidmise tseremooniad ja viisid olid meie esivanemate jaoks eriti tähtsad.“
„Kas kõik asjad saavad „meie omaks“ või ainult mõningad?“
„Kuidas sa ise arvad?“
„Arvan, et kõik, ainult et erineval astmel.“
„Õige. On olemas kolme tasandi sidemed.“
„Mõistuslik, emotsionaalne, ja füüsilis. Magnetiline seos?“
„Samuti õige.“
„Aga mille poolest need seosed üksteisest erinevad?“
„Hoh-hoh-hoo! Vaat selles seisnebki Tööriista saladus!
Füüsiline, materiaalne side ei ole püsiv. Oled asja kaotanud, ta ära unustanud – ja enam ta ei ole sinu oma: ei kanna su vaimu ega hinge.
Kui aga on olemas emotsionaalne side ja sa kas armastad või ei ar,asta seda asja, siis isegi kui ta ära kaotad, on sul temaga side seni, kuni lakkad kahju tundmast või siis rõõmustamast kaotuse üle. Niikaua kuni sinu südames on mälestus asjast, oled sa temaga seotud… Kuid on olemas veelgi tugevam side.“
„Side mõistuse kaudu?“
„Mõistuslik või siis teadlikult mõtestatud side. Kui sa oled esemega niipalju sõbrunenud, et tead juba tema keelt ja suhtled temaga mõttes peetava kahekõne teel, ei saa mingid tõkked teie kokkulepet häirida. Isegi materiaalne surm ei lahuta teid.
KUI OLED KORRA KOKKU LEPPINUD, VÕID VAID ISE SELLE KOKKULEPPE KATKESTADA!…“
„Aga kuidas seda kokkulepet sõlmida, Vanaisa?“
„Peamine – ä r a k i i r u s ta! Alati lähene Tööriistale – nagu kõigile muulegi – metoodiliselt: füüsiline tutvumine, emotsionaalne tutvus, õpi tema keelt. Ja alles siis sõlmi teadlik kokkulepe.“
„Mis see füüsiline tutvus on?“
„Vaatlemine… Vaata, kuula, uuri, katsu, nuusuta… ühesõnaga – õpi tundma vormi.“
„Kuidas edasi, kuidas emotsionaalselt tutvuda?“
„Kui oled toppinud sõrme pudelikaela, on teda raske sealt välja tõmmata. Hirm ja sabin, mis tekib katsel vabastada sõrm säärasest lõksust. Ongi emotsionaalne tutvus.“
„Kas siis alti peab hirm olema?“
„Ei, mu sõber. Võib olla ükskõik milline emotsioon.“
„Kui ma noaga sõrme lõikan, kas see on ka emotsionaalne tutvus?“
„Jaa, ka see. Nii tutvus kui ka Õppetund, et oleksid ettevaatlikum.“
„Sain aru: kõik, mis kutsub esile emotsiooni, ongi emotsionaalseks tutvuseks.“
„Kolmas suhtlemise liik on teadlik mõtestamine.“
„Vestlus esemetega?“
„Just nimelt v e s t l u s. Vestlus on kõige kindlam side Asjade Maailmaga! „
Salajamahti, et Õpetaja ei näeks, võttis õpilane terava noa ja üritas nikerdada. Kuid… lõikas kätte.
„Ai, ai, ai!“ karjus ta valust. „Paha niisugune!“ pöördus ta Tööriista poole.
„Esiteks ei ole ma sinu oma. Teiseks võtsid sa mu oma Õpetaja ja minu Peremehe loata. Kolmandaks – sa ei oska ettevaatlikult tööd teha. Neljandaks – sa ei palunud, et ma sind aitaksin. Ja veel viiendaks – ebaõiglaselt süüdistades sa solvasid mind. Teinud viis viga, said viis Õppetundi. Mina, osa sinu Õpetaja hingest, annan sulle need Õppetunnid, oo Meistri Õpipoiss, kui sa vaid oskad k u u l a t a…“
Nõnda ütles Taat hooletule.
Mõtle ka sina. Sest me kõik teeme need viis eksimust tööriistade suhtes. Kuulnud aga Tööriista häält, püüa enam mitte eksida.
Teele, oo Teadmishimuline!

***

Rakud, vermed, higi ja veri
On Tööriista valitsemise hind…

„Kas Tööriist võtab alati Peremehe omaks, Taat?“
„Ei, mitte alati. Tavaliselt ta tõrgub, kontrollib seeläbi, kui tugev on too, kes tahab teda pruukida. Töövahend sarnaneb algul taltsutamatu hobusega. Hobune kuuletub tões ja vaimus vaid sellele, kes teda esimesena saduldanud ja jäänud sadulasse püsima. Nii ka Tööriist: tema usaldus, sõprus ja teenistusvalmidus tuleb ära teenida! Töötada, kuni peod rakkus, higistada, teda endale omaseks tehes, kuid sageli ka end vigastades, nii et veri väljas…“
„Kas selline vastupanu ei tähenda mitte, et Tööriist lihtsalt ei taha selle inimesega tegemist teha?“
„Võib ka nii olla… Ainult et minu meelest tahavad kõik vabad olla ja ükski olevus ei soovi alluda vabatahtlikult. Peab allutama kas vägivallaga või siis tõmmates kavalalt lõksu… Või siis kokkulepe sõlmida. Armastuse, mu sõber, peab välja teenima! Ohver tuleb tuua! Ohvril, kingil, heateol on võime aheldada olevuse hinge ja vaimu, ja too hakkab sind tunnustama.
Nähes, kui sihikindlalt püüab väike laps kõrge puu otsast õuna kätte saada – kas sul ei teki siis tõesti tahtmist, et ta selle siiski kätte saaks?
Nii ka Tööriist oma olemusega, nähes sinu rakke ja vaadeldes sinu püüdlusi, varem või hiljem tunnustab sind ja hakkab sind teenima.
Nähes, kui sihikindlalt püüab väike laps kõrge puu otsast õuna kätte saada – kas sul ei teki siis tõesti tahtmist, et ta selle siiski kätte saaks?
Nii ka Tööriist oma olemusega, nähes sinu rakke ja vaadeldes sinu püüdlusi, varem või hiljem tunnustab sind ja hakkab sind teenima. Liiatigi, mu noor sõber, räägivad su vermed ja tagsilangused Tööriista omandamise rajal tähelepanematusest ja Kooseksisteerimise Seaduse rikkumisest.“
„Millisest seadusest te räägite?“
„Kordan: alguses vaatle vormi, seejärel imetle seda ja tunneta ning alles siis palu asja olemuselt abi tema omandamiseks! Kui oled omandanud, ole tähelepanelik ja ettevaatlik: ära kaldu kõrvale, vaid kuula, mida sulle räägib Tööriista olemus ja mida ta õ p e t a b. Töötegemise ajal sinu Töövahend e l a b !“
„Tähendab, et Tööriista omaks tehes võib ka end mitte vigastada?“
„Võib, kui kõike väga täpselt teha ja kuulda võtta Tööriista Häält. Kuid… see on vähestele kontimööda. Räägitakse, et esimene vasikas läheb ikka aia taha. Kuid eks igaüks tuleb lõpuks toime.
Meistri tee on OKKALINE…“
„Torgib?“
„Nii torgib kui ka hammustab,“ naeratas Taat oma Õpilasele. „Kuid sina ära anna alla. Egas me sinuga siis need ole, kes sadulas ei püsi, eks ju?“
„Nii see on. Vanaisa. Esialgu ma ei kavatse alla anda.“
„Ja ongi tore. Näe, sul ongi võimalus seda tõestada,“ tegi Taat jutule lõpu, ulatades õpilasele Voolimisnoa ja kuiva pirnipuutüki…

81. KOLME ÜHENDUS.

„Ühendades omavahel kolm punkti, saame kolmnurga. Kui vahemaad punktide vahel on võrdsed, on kolmnurk võrdkülgne, harmooniline, kindel.
Kui vahemaad ei ole võrdsed, on kolmnurk isekülgne, ebakindel.
Samad lood, mu sõber, on ka Meistri toodetega. Meistri töö eesmärgiks on harmoonia oma Idee, Tööriista ja Materjali vahel. Loodav ese tuleb laitmatu, kui säilib selle kolmainsuse mõistlik harmoonia. Kuid võrdväärsete vahekordade rikkumise korral on teos „ebakindel“, olles vaenujalal nii omaenese koostisosadega kui ka välismaailmaga.“
„Kuidas selle kolmainsuse harmooniat saavutada?“
„Ära erista oma „kompanjone“ – Tööriista ja Materjali – tähtsuse järgi. Materjalisse tuleb suhtuda samamoodi kui Tööriistasse. Loomine – see on omamoodi meditatsioon. Mis tahes tegevusse süüvides tuleb keskenduda üheksa kümnendikku tähelepanust kolmele Põhialusele: Ideele, Materjalile ja Tööriistale.“
„Aga milleks jääb see üks kümnendik?“
„Kümnendik osa, Piibli kümnis – see on osa tähelepanust, mis kuulub sinu VALVURILE…
Iialgi ära pühendu asjale kogu täiega! See viib su ära, kannab Elust minema. Neelab alla… Kui jätad Valvuri tähelepanuta, kaotad terviklikkuse, kaitse allakäigu eest.“
„Kes see „Valvur“ on?“
Valvur on Kaitseingel. See osa mitte kunagi uinuvast alateadvusest, mis kontrollib ümbritsevat maailma ja hoiatab sind ohu eest. See on SEE, tänu millele Meie oleme Meie. Narkootikum neelab inimese alla ainult sel põhjusel, et inimene ei kontrolli seda kümnendikku, laseb Valvuri vabaks ja muutub Jõududele avatuks. Jõud haaravad Valvurist mahajäetud hinge ja „söövad“ selle ära.“
„Kuidas hoida Valvurit endaga?“
„Ettevaatlikkust ja valvsust mis tahes tööd tehes! Kümnendik osa tähelepanust – see on isekuse puudumine. Isekus ja kõrkus näitab seda, et Valvur on inimese maha jätnud ja inimene sureb varsti…
Mõtle Surmale – nii räägiti muiste. Surm on alati meie kõrval. Valvur on SEE, kes alati valvab su Surma järele ja ei lase teda sinu Eluväravate ligi.
Kunagi ära pühendu mitte millelegi tervenisti! – see on Valvuri esimene tingimus, esimene Õppetund. Iialgi ära ole hooletu – on Valvuri teine tingimus, tema teine Õppetund.
Mõtle Surmale – see on tema kolmas tingimus, tema, Valvuri Õppetund…“
„Kas võib siis elada pidevalt surmale mõeldes?“
„Elu ongi ainult siis täiuslik, kui sa ei ole fanatt ega lollpea, kes vahib taevasse ja istub porilombis. Olla realist – see tähendab eelkõige teadvustada seda, et sa oled Keha, mis on täis Ideed- Vaimu, ja et sul on Hing kui enesest arusaamise tervik. Keha on surelik, seepärast püüa hoida end Surmast ohutus kauguses ja kasuta selleks Valvurit. Vaim on surematu, seepärast ära karda Surma, sest see – EI OLE VEEL LÕPP. Hing elab seni, kuni elab mälestus sinust, kuigi su keha on juba surnud. Hoolitse selle eest, et mälestus sinust oleks vääriline, seepärast hinda hinge heites oma viimast Hingetõmmet… Inimene elab selleks, et s u r r a… See, kuidas me sureme, on meie kõige tähtsam saavutus. Seepärast, mu sõber, mõtle surmale, ära karda teda ning rutta tegema rohkem Head, et mälestus sinu Hingest oleks kerge…
Memento mori, öeldi muiste. Memento nori…“

82. LOOMING ON VILI…

„Meistri loodu on vili, uus olevus. Nii nagu iga olevus, nii tahab ka tema olla isseisev ja sõltumatu.
Et vastsündinu saaks hingena vabaks ja sõltumatuks, on hädavajalik ta vabastada platsentast. Nii vajab ka igasugune inimlooming vabastamist „vanemlikust“ sõltuvusest, mis seob teda oma loojaga.“
„Kuid miks, Vanaisa? Kas siis on nii halb, kui looming on seotud Meistriga?“
„Kas sa tahaksid terve elu olla seotud Ema nabanööriga?“
„Kui see just peab nii olema, siis kuidas Meister oma loomingust vabaneb?“
„Vaja on end võõrandada oma loomingust; ta peab oma töö kinkima kellelegi, või mis veel targem – müüma uuele peremehele.“
„Miks müüa targem on?“
„Sest kingitus võib olla lõks. See, kes saab kingituse, jääb kinkija ees võlglaseks. See on Teadjate kaval lõks… Kui aga ese on lihtsalt ära müüdud, siis on sul nähtud vaeva ekvivalent tasu näol käes ja sa ei ole enam selle eseme peremees; ühes sellega ei ole eseme olemus sulle midagi võlgu, ta on sinust vaba. Said aru?“
„Peaaegu sain. Kuid…“
„Kas sa kardad hinnata oma tööd? See hirm, mu Sõber, on omane kõigile õpilastele.
Meister teab alati oma teoste reaalset jõudu ja hinda, seepärast ei häbene ka oma taiese reaalset jõudu ja väärtust välja kuulutada. Õpilane seevastu pole kindel, et on oma idee harmooniliselt teostanud, ja seepärast on tal raske küsida õiget hinda. Meister erinebki Õpilasest selle poolest, et ei häbene anda oma Tööle õiglast hinnangut.
Õpilane tunnetab Alateadvusega, oma Valvuriga oma loomingu ebatäiuslikkust, tunneb, et see ei ole laitmatu, selles on „lõpetamatuse vaimu“, ja seepärast ongi ta kõhklev. Õpilane alles õpib ja tema töö on talle Õppetunniks! Õppe eest peab ta aga ise maksma, mitte küsima tasu. Seepärast ei saagi Õpilase ebatäiuslikule tööle määrata kindlat hinda… Mida antakse, see on minu – nii peab Õpilane mõtlema.“
„Kuidas aga peab mõtlema ja käituma Meister?“
„Meister? Meister TEAB!“
„Mida ta teab, Vanaisa?“
„Meister oskab määrata iga asja, igasuguse loomingu hinda. Ta kuuleb loodud olevuse häält ja tunnetab ta meeleolu igas situatsioonis. Oma teose meeleolu ja hääle järgi määrabki ta, mida loodu tahab ja kuhu ta tahab kuuluda. Meisterlikkuse üks saladusi ongi T E A D A HINDA…
Hind – see on kulutatud jõu ekvivalent. Järelikult – ka oskus lasta vabaks loodu hing, anda talle iseseisev ja sõltumatu elu.
Nii nagu sina ei pea olema oma Töö võlglane, nii ei pea ka temal olema sinu ees mingeid kohustusi.
Seda nõuab K O K K U L E P E !…“
„Siin ma märkan väikest paradoksi: kas me ei anna loomingut müües teda justkui uude orjusesse?“
„Kui me virgume unest ja vaatame Päikest, kas me ei allu siis mitte Päeva Jõule? Aga õhtul voodisse heites – kas me ei kuuletu siis Öö Jõule? Jaa, mu sõber, me anname asja uuele peremehele üle. See on kogu olemasoleva saatus! Ka meie oleme orjad Eluredelil. See Redel ulatub otsatusse kõrgusesse ja alla sügavusse, tema pulki on meist nii all-kui ka ülalpool, mu armas Sõber…
Me oleme kellelegi peremehed ja kellelegi orjad. Selline on Seadus… Tähtis on lahkuda Redelilt, sealt maha minemata: mitte olla ori ega otsida endale orje. Tähtis on mõistlik pürgimine Priiusele, hinge, vaimu ja keha Vabadusele…
Seepärast laseb Meister, püüeldes Vabaduse poole, oma loomingu orjusest vabaks… Ja kannab hoolt, et ta looming satuks selle kätte, kes ei hakka seda mõttetult solvama ega pilkama.
Ei ole hoopiski tähtsusetu, kellele sa annad või müüd oma töö! Sellest oleneb su tulevik, sest sinu loodu on kuskil sügaval-sügaval koos sinuga seotud Igavikuga, seotud Osaduse Niidiga…
Sinu loomingu saatus on osake sinu saatusest, oo Looja! Pea seda meeles. Lase omaloodud lapsukesel RAHUS minna… Võta nende eest vastu vääriline l u n a t a s u, ja neil hakkab kergem. Sinul samuti. Võta, mida väärid, et sa hiljem e i k a h e t s e k s! Kahjutunne eseme pärast hakkab piinama nii sind kui ka asja ja seega kahjustama eseme suhteid uue peremehega. Pea seda meeles! Energia Jäävuse Seadus kehtib kõigis Maailmades. Mida külvad, seda lõikad. Sinu loodu on s i n u Jõud. Ja jõukulud tuleb korvata. Kui sa ei täienda jõude materiaalse tasuga, siis võtab elu need jõud sinu võlgnikelt, nii nagu ise tahab – kuid sinu jaoks ei ole see mitte alati hea.
Parem võta ise t a s u . Nii kiirendad sa teose vabanemist „sünnitajast“ ja annad Loomingule Vabaduse, kindlustades endale Jõudude taastumise.
Kui keeldutakse materiaalset t a s u võtmast, tähendab see, et soovitakse hingelist tasu, tundeid ja kiindumist. Kui sinu pakutud tasu vastu ei võeta, võetakse sind hingelisse orjusesse. Sina ise, sinu hing on V A J A L I K ! – sellele, kes lükkas tagsi su pakutud tasu. Kui sa oled nõus olema võlgnik – siis olgu nii. Kui ei – võtku oma Töö tagasi või siis keelita tasu vastu võtma. VALIK ON SINU…“

83. UJU, MU LAEVUKE, UJU…

„Mõttekeeris tungib Meistri Hinge…
Ei ole tal asu, ei istu söök ega jook, aina „passitab“ : mida ja kuidas teha, et Keeris läheks Vormi ja sünniks uus Sisu?
Milline Materjal valida uue Vormi valamiseks? – Selline, mis on sinu jaoks s õ b r a l i k.
Selline, mis tõrkumata võtab vastu sinu Tööriista Jõu ja allub sinu Ideele.“
„Kuidas siis materjal tõrkuda saab, Vanaisa?“
„Meisterdad-meisterdad, juba hakkab töö valmis saama, kuid järsku võtab kätte ja puruneb tükkideks, nagu vahel tegija käes juhtub. See ongi Materjali salakavalus…
Kuid Materjal võib mitte alla anda ka seetõttu, et Tööriist ei ole õigesti ette valmistatud! Ära unusta Tööriista: räägi temaga, puhasta, valmista tööks ette, ühesõnaga – „pane pidurüüsse.“
Tööriist peab alati olema ette valmistatud, häälestatud tööks. Kuna ta on sinu käe pikenduseks, siis tema valmisolek annab tunnistust ka sinu valmisolekust kanda Idee üle Vormi, rüütada oma Loomelapsuke Substantsi.“
„Lapsuke?“
„Töötades ja loovutades oma jõud nii Materjalile kui ka Tööriistale, puhud sa elu sisse uuele olendile – vormile, mis on hingestatud sinu vaimuga. Idee kuulub Maailmale, kuid Jõud, mis andsid elu uuele hingele, on s i n u Jõud!
Seepärast ongi Meistri looming ta oma Laps…
L õ p u l e j õ u d m i n e …Töö on tehtud ja Uus Elu hingab: sisse, välja, sisse, välja…“
„Kuidas see välja paistab, Vanaisa?“
„Meister juba imetleb oma Tööd, puhastab teda ja korjab töövahendid kokku. Koristab töökohalt Materjali jäägid… Natuke kurb on….“
„Aga edasi? Ning miks kurb on?“
„Edasi on Vabanemine. L a h k u m i n e . Meister kas kingib oma Töö edasi või siis müüb uuele peremehele pruukimiskes. Või jätab ajutiselt oma kasutusse.“
„Miks ajutiselt?“
„Aga sellepärast, mu uudihimulik sõber, et need elusad Lapsed segavad muidu uute Laste loomist! Vana töö on armukade ja ei lase uut tööd teha!
Loodud Olendid on ARMUKADEDAD!
Tuleb lasta Lapsed Maailma, andes neile õiguse Elada.
Uju, mu Laevuke, uju…
Kurbus on Meistri silmis, kui ta vaatab minema ujuvale Laevukesele järele; tema oma käega loodud Laevukesele…
Kurbus on Ema silmis, kui saada Lapsi nende oma Kodudesse.
Kodust Koduni – niisugune on Loodud Olendi kurb teekond. Jumala juurest Jumala juurde…
Meistrile on kõige raskem L A H K U M I N N A osast oma Hingest, oma Loomingust…
Jõud, mis suudab vabastada osakese endast, ongi Meistri kõige HINNALISEM varandus, tema kõige Õilsam Saavutus.
Saavutuseks on LAHKU MINNA ISEENDAST…
Kas te olete lahku läinud iseendast? Te mõistate Teadmataati…“