60. TERVENDAMINE.
“Ei või olla,” kostetakse. “Vähk on ravimatu,” räägib klassikaline meditsiin. Nemad räägivad, aga Taat teeb oma tegusid… Temal on oma lähenemine, oma arvamus.
“Vanaisa, ma olen kuulnud, et teil on olnud edu mõnede patsientide vähkkasvajate ravimisel? On see nii?»
“Kui on haigus, siis järelikult on ka võimalus seda ravida. Kas mitte seda ei ole ma sulle õpetanud? Ja kui sa juba küsid kasvajatest, siis pead teadma, et kasvaja – see on tühjus, laos.”
“Kasvaja? Mina oletasin, et kasvaja on liiasus, täidetus.”
“Ei, pojake. Väliselt paistab nagu täis olevat, aga seest… Sees on tühjus. Organismi kaitsvate jõudude nõrgeneminse tõttu läheb mõnedes rakkudes geenistruktuur rikki ja need hakkavad arenema mitte organismi tervikliku programmi järgi, vaid oma uees, enesehävitamise programmi järgi. Sellest tekibki pahaloomuline kasvaja.”
“Mil viisil vähirakud siis levivad?”
“Selle arvel, et nad ei võta oma kasvuks jõudu seestpoolt, nagu seda teevad terved rakud, vaid ümbritsevatelt tervetelt rakkudelt, ja sellega kurnavad neid ja muudavad nad endasugusteks.”
“Kuidas seda protsessi peatada?”
“Aga kuidas sina seda peataksid?”
“Arvan, et terve difusiooni abil?”
“Konkreetsemalt?”
“Piht, talismanid, rohud… Võib-olla ka operatsioon. Kas teie olete operatsooni vastu?”
“Ei, pojake. Koguni kahe käega olen poolt. Ravida vähki ilma kasvajat eemaldamata on väga keeruline, kuigi mitte tulutu. Kuid arukam on siiski opereerida ja alles seejärel hoolitseda vaimu tugevdamise eest, samuti hinge terviklikkuse eest, talismanide ja rohtude eest.”
“Kas teie teadmisi võib kasutada ka “massilises ulatuses”?”
“Kui keegi tunneks asja vastu tõelist huvi, siis ma võiksin ju üht-teist laiemale ringile soovitada- operatsioonijärgseks taastumiseks või siis eneseraviks haiguse algstaadiumis. See parandaks tunduvalt ravi tulemusi…”
“Kui ma kunagi leian asjast huvitatud spetsialiste, kas ma võin siis loota teie abile?”
“Miks mitte? See teeks rõõmu.”
“Heakene küll, vanaisa, ma pean seda silmas. Veel üks küsimus: mis on sellise tühjuse põhjused?”
“Onkohaiguste põhjus on kurjas ja vägivaldses suhtumises välismaailmasse, ümbruskonda. Kuna inimene on tugev, ei anna see vägivaldsus tema tervises tunda. Kuid niipea kui tema jõud on ammendatud, hakkab tööle Peegli Seadus, tagasilöök. Loodus hakkab varem kokkuriisutut ära võtma. Selle “arvete tasumise” protsessiga kaasnabki jõu vaakumi tekkimine organismi mingis kindlas paikkonnas. Tühjuse kohale hakkabki võrsuma kasvaja.”
“Aga mina, vastupidi, olen tähele pannud, et need inimesed on õige malbed?”
“Kui juba ollakse nõrgad, on kõik “murust madalamad ja veest vagasemad” Kuid varem… Varem, kui oldi terved – oldi uhked, enesearmastajad ja egoistid. Nad jäävadki sellisteks, kuid nende kurjus ei ole enam nii tugev. See võtab tusameelse torisemise, etteheidete ja ümbritsevatesse äärmise meelepahaga suhtumise kuju. Kõik on sellistele midagi “võlgu”, kõik on nende vastu “tähelepanematud”, miski pole nende jaoks nii, nagu nemad tahaksid. Oled sa seda tähele pannud?”
“Aga lapsed? Millal siis nemad jõudsid endale haigust “koguda”?”
“Millest sa räägid, pojuke? Hunt ütleb kitsetallele: “Sa oled juba selles süüdi, et ma süüa tahan..””
“Kuid te ju ise ütlesite, et asi on kurjuses?”
“Jaa. Põhjus on ja ei ole ka selles! Kui laps põeb vähihaigust, siis on ta juba pärilikult loomu poolest kuri. Ta ei ole selles süüdi. Nii tahtsid Tähed, selliselt asetsesid nad tema esimese hingetõmbe aegu…
Looduse ppolt kaasa antud kurjus on nii tugev, et juba lapsepõlves annab end tunda. Ja ära arva, et ilmtingimata peab kaklema ja hammustama. Kõige sagedamini on laps tasane, kuid väga ja väga kättemaksuhimuline! Oled ju kohanud selliseid? Aga kättemaks ongi ülima kurjuse ja vägivalla väljendus. Sest selline laps kardab võidelda otseselt, ta teeb seda salamahti, nurga tagant nagu kaval rabane – kas mingi teoga või lihtsalt emotsioonide ja kirgedega või siis kurja, vägivaldse mõttega.”
“No küll te hirmutate mind! Nii võib ju kartma hakata.”
“Ära naljatle. See ei ole nali, ja veel eriti sellise inimese jaoks. See on tema valu ja tema tee. Tema probleem, mille ta peab lahendama. Lahendama viivitamatult, muidu tuleb surm…”
“Tähendab, see kurjus on Jumalast?”
“Jumalast. Tähtedest. Niisugune tee on sellele inimesele antud. Tema ei ole selles süüdi.
Tal on võimalus. Šanss! Võimalus TERVENEDA! Terveneda, võites endas loomuomase tigeduse ja iha vägivalla järele…
Nägid, kuidas järve ääres ühed lapsed müravad veega, kuid teised tallavad naudinguga väikseid konni lömaks? Vahi siis, kelle loomus on õilis ja kellel vägivaldne.”
“Kas te annate kõigile võimalus paraneda?”
“Mina ei anna võimalust – selle on andnud Jumal. Igaüks, kes vägivaldseks sündinud, võib leida endas jõudu, et terve elu talitseda oma loomupärast kurjust. Sellega päästab ta end hirmsast halastamatust tõvest. Ent kui samaaegu see, kes küll sünnilt puhas ja pole lapsepõlves konni lömastanud, muutub laisaks, ähvardab teda sama haigus, kuid siis mitte tema vägivaldsuse, vaid tegevusetuse ja avitaja teest loobumise pärast-“
“Kuidas siis neid haigestunuid aidata?”
“Las vägivaldne loobub vägivallast, õilis aga kinkigu end teistele, ja ärgu häbenegu seda ega laiselgu. Kohustuslik on Vaimupiht, eneseanalüüs, õiglane lähenemine endale. Ihu, rõivaste, kodu puhtus. Mõistlikud suhted lähedaste, sõprade ja võõrastega. Ja üleüldse, kordan, õilis vägivallatu – kuid mitte osavõtmatu! – suhtumine ümbritsevasse Maailmasse.”
“Aga mis rohtusid kasutada?”
“Kas sa ei ole mitte ülearu innukas, mu noor sõber? Mäletad, mis sa mulle täna lubasid?”
“Leida neid, kes huvituksid teie kogemustest?”
“Jaa. Kui selliseid on ja kui ma neid usaldan, siis räägin palju konkreetsemalt ja individuaalsemalt, kuidas “paigata” seda auku, mille kaudu kaob tervis ja ilmub inimesi hirmutav VÄHK…
Seni aga piisab sulle mõtisklemiseks sellestki, mis ma olen rääkinud.”
61. LOODUSJÕUDUDE TALISMAN.
Jalutades Taadiga mööda metsi ja jõekaldaid, märkas õpilane, et Taat pistis oma nahkkotti küll männikäbi, küll kuivanud oksatükikese, kivi või linnusule või veel midagi. Tudengit intrigeeris see, et Taat oma leiud nii kähku ära peitis.
“Mida see kõik tähendab, Taat? Mida te kõigi nende asjadega teete?”
“Need on Loodusjõudude kingitused.”
“Ja kuidas neid saab kasutada?”
“Nii kuidas soovid, võidki kasutada. Nemad, need Talismanid, t ä i d a v a d s o o v e.”
“Nagu Võlukepike?”
“Nad ongi Võlukepikesed. Iga selline ese on võimeline täitma ühe su soovi. Kuid ainult sinu oma! Sellepärast ma peidangi neid Kingitusi.”
“Et ära ei kaetaks?”
“Ei,” kostis Taat muiates. “Et Jõud ümber ei mõtleks ja ära ei pageks.
See, et ringi kõndides on miski su tähelepanu kõitnud, ei ole juhuslik. Jõud on see, mis teeb sulle Kingituse. Ei tohi aega viita, ümber mõtelda, passima jääda, et kus ja kuidas seda kasutada, vaid kiiresti üles võtta! Võtta ja tasku pista!
Nii, nagu seda mina teen, või veelgi kiiremini.”
“Kas ka mina saaksin selliseid Kingitusi?”
“Kui Loodus sulle annab. Kuid ta on lahke ja annab Kingitusi kõigile. Ainult et Jõud on neis erinev. On vaja pidevalt sõbrustada Loodusega, ei tohi teda solvata ega raisata tema rikkusi.”
“Kui mulle hakkas silma see kuivanud oksake seal, see mao moodi – kas tema saab minu Talismaniks?”
“Saab.”
“Ja täidab iga soovi?”
“Sooviga ära kiirusta! Soovid peavad olema mõistlikud ja mõõdukad. Kui sa oled enne leidnud soovi ja siis hakkad otsima Kingitust, ei too see head. Jõu kingitused on alati o o t a m a t u d !
Neid ei oodata – nad ilmuvad ISE.”
“Kuidas neid kindlaks teha, et mitte eksida?”
“Raske seletada. Sisimas justkui keegi ütleks: “Võta.” Ma kuuletun sellele häälele ja võtan, teadmata veel, kuidas seda Jõudu kasutan.”
“Kuidas te neid Kingitusi kasutate?”
“Nende Jõu abil ravin mõnd patsienti. Või siis aitan haigetel nende häid kavatsusi teoks teha.”
“Kuid te ütlesite, et Talisman on individuaalne ese? Kas ta siis saab teisi aidata?”
“Ta täidab leidja soove. Aga minu soov ongi hoolitseda nende eest, kes on tulnud minu juurde USALDUSEGA. Ma hindan usaldust: see on mulle parim armuand Maailmalt. On meeldiv, kui sinu abi vajatakse. Eriti, kui vanaks jääd.”
“Kas ma täna võin leida head võimast Kingitust?”
“Kingitust ei leita. Ta ise leiab su. Kas sul täna on õnne? Ei tea, kuid kui sa suudad loobuda leidmise soovist, siis võib-olla saadki midagi Looduselt kingiks. Teadlikult üleskorjatud asi – see pole Jõud, see on vägivald. Väike küll, kuid siiski vägivald. Kuigi – ega seegi keelatud ole.”
“Kas neid Looduse Talismane võib edasi kinkida?”
“Seda ma teengi õige tihti. Ning kui inimene suhtub sellisesse kingitusse hoolikalt, on Jõud tema suhtes heatahtlik ja kaitseb teda mis tahes ebameeldivuste eest.”
“Aga kumb on tugevam: inimese Talisman või Looduse Talisman?”
“Inimene – see on emotsioonid, hing. Loodus aga igavene õiglane Vaim. Looduse ürgelementide jõud on tugevam ükskõik millise inimese emotsioonidest, välja arvatud muidugi Meistri kiretus. Sinu küsimusele ei saa anda kindlat vastust, sest Ürgelement võib olla esindatud ühes inimeses, Teadjas ja Tugevas. On Võimsa Vaimu Inimesi, kelle kingid on niisama tugevad kui Jõu Kingid. Kõik oleneb mis tahes olemises peamisest – vaimu tasemest. Mis asi on esmajärgulise tähtsusega? Vaim!
Nii ma püüangi kogu aeg sulle õpetada seda Tumedate Tuuma – Vaimu!”
62. SAJANDI HAIGUS.
“Milles on teie arust AIDS-I olemus, vanaisa?”
“See nähtub juba haiguse nimestki – kaitsvate jõudude vajakajäämine. Vaimu defitsiit. Kui vähk on hinge haigus, siis AIDS on vaimu haigus. Vaimu tugevdamise võtetest ma ju kogu aeg räägingi.”
“Aga on ka mõni konkreetsem põhjus?”
“On. Liialdused. Eriti seksuaalsed.”
“Loomuvastased?”
“Kordan sulle uuesti: mürk – see on doos, kuid mitte aine.
Mis on loomuvastasus? Me ise oleme loomuvastased. Kõik maailmas on loomuvastane. Seda peab mõistma. Mõistma, et me viibime igavesti iseenese peegelpiltide eksikujutistes. Ja samal ajal viibime ometigi ühtlasi igavesti Tões! Maole on halb nii alatoitlus kui liigsöömine. Täpselt nii on iga asjaga. Kõik, mida on mõõdukalt, tuleb kasuks. See, mida on vähe ja mida üle, viib hävingule. Liialdamine ongi nõrgenenud immuunsuse põhjuseks.
Tahad jääda AIDS-ist puutumata ja areneda – ole MÕÕDUKAS!”
“Kas te saaksite kaasa aidata ühingus, mis haigeid selle tõve küüsist päästa püüab?”
“Midagi ma võiksin ju näidata, kuid see on peaaegu lootusetu asi, kui inimene ei puhasta enne seda oma hinge ega otsusta tugevdada vaimu ja TASUDA OMA KÕIKIDE ISIKLIKE PATUSTAMISTE EEST.”
“Ons siin mingi saladus?”
“Ei ole mõtet teha saladust sellest, mida nagunii kunagi ei saada teada.
Miski ei ole õige ega vale. On vaid see, mis on Seaduspärane…
Maailm eksisteerib, ja sellega on kõik öeldud.
Aidata?
Aidata võib alati. Aidata leida oma Tee. Kellele jätkub OTSUSTAVUST ja PÜÜDLEMIST tervise poole, see on ka võimeline vältima AIDS-i!”
63. KIVI.
On olemas sellised inimesed nagu Müüritöölised. Need, kes annavad kivile elu, luues temast Eluaseme. Kuid on ka Kivide ja Kristallide töötlemise Meistreid. Mille poolest nad erinevad üksteisest? Selle poolest, mis tõstab esile iga Meistri – see on hingestatus ja vaimustus, mis tekib kokkupuutest Materjaliga…
Kui Meistril ei ole mõnda aega kokkupuudet oma Elemendiga, muutub ta selliseks nagu meremees ilma mereta, nagu kala ilma veeta, tal hakkab ebamugav, ja veelgi enam – hakkab paha! Miks? Sellepärast, et Element on saanud inimesega sõbraks, annab talle Jõudu ja Innustust.
Taat ja õpilane laskusid kärjääri, endisesse Vulkaanikraatrisse, Musta Kivi juurde. Noormeest üllatas surnud mardikate – skarabeuste, “ silositikate”, nagu neid kutsutakse – hulk. Miks nad siin surevad?
“Taat, miks mardikad siin ära surevad? Võib-olla on siin paha energia?”
“Oled sa kunagi kuulnud Elevantide Kalmistust?
Skarabeused, nagu Elevandidki, on pühad, täidetud erilise Jõuga. Elevant on tark. Sitikas on virk tegija. Neil on eriline õnnistus, Jõud, ja sellepärast tulevadki surema Jõu asupaikadesse. Must Kivi sarnaneb nende mardikatega, on ju nii? See on nende Jõud, sellepärast nad tulevadki siia.”
“Miks nad otsustasid surra just siin?”
“Sest siia on maetud nende “naba”, kivide kraater on aegade – Mineviku, Tuleviku ja Oleviku – kokkupuutekoht. Surres Jõu punktis, muutuvad mardikad ajas surematuteks. Kas panid tähele, milline kuju on Kraatril?”
“Nagu lehter, sarnaneb ümberpööratud koonusega.”
“Aga milised on püramiidid Egiptuses?”
“Võti ja Lukk?”
“Püramiidide ja Kraatrite vahel on vastastikune seos. Nii üks kui ka teine on Jõud. Üks on olendite Jõud, teine Elementide Jõud. Kraater on Kivi. Püramiid on nende olendite Jõud, kes on tema rajanud. See on üks katsetest saavutada surematus… Sitikad roomavad surema Kraatrisse, Elevandid mäekurusse, inimesed aga ehitavad Püramiide, Maju, Mälestussambaid.. See on inimese püüdlus, täitumatu soov saada surematuks…”
“Mille poolest on Kivi Jõud eriline?”
“Eriti peen kiirgus. Plutooniline energia. Laava sisin. Jää külmus. Kivi on hangunud Magma: Jää on saanud Tulest jagu. Magmas sisaldub kõikide olevuste tants. Kõik me oleme Magmast läbi käinud ja seepärast on Kivi meie ammune elupaik. Seepärast ehitamegi oma majad Kivist. Kes on tundlik, selles elab veel Mälu, see tunnetab oma sugulust temaga, Kiviga.”
“Kuidas see tunne väljendub?”
“Tõmbena. Vastupandamatu tõmbena mägede poole, Kivi juurde, sellest tehtud asjade ja kalliskivide juurde, lõppeks – ehitiste poole Kivi k u t s u b!”
“Kas ta kutse ei ole ohtlik?”
“Iga kutse on ohtlik. Ohtlik selle poolest, et võib võtta sinu hinge ja viia enesega kaasa. Kuid kartma ka ei pea. Lähenedes Kivile, äratad üles oma mälu ja lähened Igavikule, vaimsele surematusele.”
“Kuid on ju oht saada ära lummatud?”
“Kõike tuleb teha mõõdukalt. Jõusse ei tohi liialt kiinduda. Jõudu peab k o n t r o l l i m a, ainult siis võid täie õigusega nimetada end inimeseks.”
“Kus on rohkem Jõudu, töötlemata kivis või Meistri töödeldus?”
“Aga mis sa arvad?”
“Kahtlen, et ma ei saa sellele küsimusele vastata.”
“Sellepärast, et ei olegi kindlat vastust. Kivi jääb kiviks, säilitades alati oma jõud. Ainult et Meistri töötlus katab selle Jõu kupliga, oma isikliku kavatsuse kookoniga. Töödeldud Kivi on Meistri isikliku Jõu katte all olev elav generaator. Meister on eemaldanud Kivilt tema sideme Kodukohaga ja ühes sellega muutnud ta e u n u h h i k s.
Eemaldanud sideme Koduga, mis tähendab, et ka Minevikuga, ja andnud talle omaenese eesmärgistatud mõtte.”
“Kas siis Meistri eesmärk võib olla tugevam Kivi Jõust?”
“Raske vastata… Kivi – see on Aja Jõud, Maa Jõud. Kas saab keegi olla tugevam Igavikust?
Puutudes kokku Kivi Elemendiga, me elame üle Igaviku! Mis on veel ülevam, kui tunda end olevat osaduses Ajaga?
Mägedest paremad saavad olla vaid mäed, kus sa pole veel käinud, laulab Võssotski. Mees, kes oli üllatavalt tundlik Aja Kutse suhtes…
Kuid ole ettevaatlik, pojake. Aegade tee on kõige ohtlikum kõigist teedest!”
64. TERAVILI.
Meie noorel sõbral on kõht tühi. Veab vaevu jalgu järel. Taat ei ole taas rändama minnes mingit toitu kaasa võtnud. Nälg ja janu on tudengi ära vintsustanud… Mida teha?
“Nüüd, pojake, näitan sulle midagi. Näed koristatud põldu?
Mine sinna ligi ja võta maast viljapea, mida esimesena näed. Seejärel lüdi ükshaaval terad välja ja näri neid hoolega. See annab sulle palju jõudu.”
“Ainult üks viljapea?”
“Tee, mida öeldi. Küsimusi esitad hiljem.”
Noormees täitis Teadmataadi soovituse. Umbes viisteist minutit kestis see “söömaaeg”, ja ennäe imet, sihuke viljapea täitis hästi kõhtu ja kosutas väsinud organismi. Nälg kadus, tekkis jõud, et jälle vabalt maad mööda käia, jalad viisid iseenesest edasi. Ja ka hing tundis vaimustust! Päikegi paistis justkui eredamalt. Miks küll nii? Ainult ühest viljapeast?
“Taat, milles seisneb sellise ime saladus? Mul on kerge käia ja ka kõht on täis!”
“Saladus on Viisakuses. Kummardust tehes üles korjatud maast, mis oli peale lõikust maha jäetud, aeglaselt näritud… Ja ära unusta Teravilja erilist Jõudu!
Kõrrelised – see on Teravili, Elu. Seda enam, kui viljapea ei ole murtud, vaid maast korjatud.”
“Kui ma oleksin murdnud, kas siis oleks Jõudu olnud vähem?”
“Tunduvalt vähem. Liiatigi, kui oleksid murdnud peremehepõllult enne saagi koristust.”
“Miks nii?”
“Kui su kõht on täis, kuid sulle pakutakse pirukat süüa, kas sa siis oleksid eriliselt tänulik? Kuid näljasena oled valmis heategijale poolt kuningriiki ära andma, on ju nii?”
“Olen nõus.”
“Nii ka Viljapeaga. Iseasi, kui sa oleksid murdnud kasvava viljapea, teine asi aga on, et sa korjasid ta maast üles – oleks võinud ju autorataste all puruks litsutud saada. Milline neist viljapeadest on sulle tänulikum: kas kõrrelt murtud või asfaldil lebanud, põllu kõrval, oma velledest eemale kistuna?”
“Nüüd sain teist aru.”
“Ja veel üks asi: ära ilma loata võta! Enne küsi põllu peremehelt või siis põllult endalt! Ja tea, et augustis ei ole paremat Jõutoitu kui koristatud põllult korjatud Viljapea! Sa oled ta päästnud, nagu ravitseja päästab hädasolija.”
“Aga kuidas te suhtute kasvavatesse teradesse?”
“Sa võid korjata pärast lõikust viljapäid, puhastada neid käte vahel, koguda ja säilitada Elu Terasid, ja kasutada neid, kuidas ise soovid. See on juba s i n u Jõud.”
“Kuidas oleks neid parem säilitada?”
“Puust laekas, pidevalt neid oma kätega segades, kinnitades nõndamoodi nendele oma austust ja hoolt. Sellest on nad elus ja on rõõmsad sinu tähelepanu üle. Sul ei ole siis mitte ainult Jõud, vaid ka TERAVILJA Õnnistus – Kasvu ja Arengu Elava Jõu Õnnistus!
Pea seda meeles ja proovi nii teha. Arvan, et sulle meeldib see sama palju kui söödud Viljapea, mis andis Jõudu ja Värskust Hingele ja Mõtetele…
Armasta ja hinda Leiba ja Põllumehi!”
65. HÜVA TEGU.
Hüva Hallpea… Tark looja ravib Õnnistuse kaudu nii vaimu, hinge kui ka inimese ihu. Anna Vanakesele tükk leiba – ja sa saad sellest ainult rikkamaks. Kui ei raatsi anda, tulevad hädad su oma kodu kallale… Kui sa ei anna rändajale Vanakesele juua, nõrgeneb su vaim. Ulatad Vanakesele koti – vaim tugevneb. Hallipäises Vanakeses on Vaimu Tugevus, õnnistatud Jumala poolt.
“Vanaisa, mismoodi mõjub tänulikkus? Milles see tegelikult väljendub?”
“Näed, pojake, mul on jalas matkapüksid. Need kinkis mulle üks naispatsient tänutäheks abi eest. Ta teadis, et mulle meeldib käia mööda metsi ja aasasid, ning otsustaski mind “riidesse panna”. Ma olen talle sellise tähelepanu eest üliväga tänulik, ja kasutades tema Kingitust, täidan teda Jõuga.”
“Kas see on sisendus distantsilt?”
“Ei, selliste rumalustega ma enam ei tegele. See on Jõudude Difusioon. Kui kaks hiirt on tulnud ühest ja samast valgusallikast, siis mõjutades neist ühte, muutub ka teine. Kas sa tead, kuidas kaksikud on oma tajumistes seotud? See on kvantfüüsika, mida sa pead kindlasti omandama, kui oled otsustanud tõsiselt lähemalt tegelda Jõudude teooria ja praktiga.”
“Jõudude teooria ja praktika?”
“Maagia on juba vananenud nimetus. Sõnast “maagia” levib müstikat. Sellepärast mõned nimetavadki peenmateeria maailma ja selle nähtusi “Jõudude Teooriaks.” Selline termin on ka mulle omasem.”
“Kui te ütlete, et see on juba difusioon, siis kuidas saab sel viisil edukalt ravida?”
“Aga nii ravitaksegi! Ravitsemismeistrid ravivad sageli sedaviisi, et ei mõjuta mitte haava ennast, vaid kuuli või nuga, mis on vigastuse tekitanud. Oled sa sellest kunagi kuulnud? Ravijale makstakse vahel suuri summasid, tehakse kalleid kingitusi. Ja kui see raha on teenitud ausa tööga, siis seisneb raviefekt juba selles, et makstakse!”
“Kuidas nii?”
“Aga, mu uudishimulik sõber, olen sulle juba rääkinud, et kui haigestub inimene, siis haigestuvad ka kõik asjad, mis talle kuuluvad! Ja kui ta annab Meistrile osa oma haigeid asju või “haiget” raha, siis Meistri käes saavad need juba meie lemmiku difusiooni abil terveks, aga sellega – nendesamuste kvantfüüsika seaduste järgi – muudetakse mitte üksnes selle inimese kõigi teiste asjade, vaid ka tema enda seisundit! Saad nüüd aru?”
“Kas see on omalaadne puhastumine?”
“See on ühteaegu nii puhastumine Meistri käte kaudu kui ka “rahapesu”, mille poole nii väga püüdlevad ettevõtjad.”
“Kas nad sõidavad teie juurde “raha pesema”?”
“Osalt küll.”
“Aga kui see ei ole nende raha?”
“Siis puhastub peremees, selle raha tõeline peremees. Kuid mitte see, kes selle rahaga maksis. See, kes maksis, jääb haigeks, juhul kui on selle raha varastanud. Ära unusta, et raha ei ole ainult paber, vaid on Märk, inimese töö ja vaimu mõõdupuu!
Numbrilise väärtuse kõrval on rahal ka vaimne kaal. Juhtub, et rublaline kaalub rohkem kui sajaline.”
“Kas selle eest tehtud töö koguse pärast?”
“Töö kvaliteedi pärast. Võib teha lolli, kahjulikku tööd, kuid saab ka töötada, hoolitsedes Maailma eest.”
“Tuleb välja, et raha ei olegi põlatud asi?”
“Aga miks üldse miski peab olema põlatud?”
“Meid õpetati, et rikkus on pahe.”
“Aga vaesus, viletsus ja kerjamine – kas see on hüve?”
“Kuid nii räägitakse ju.”
“Ja las räägivad oma lõbuks. Inimesed jäävad inimesteks; neil on keel olemas, nii nad ka seda kasutavad, et rääkida ükskõik mida, mis pähe tuleb. Kuid minu arust väärakus jääb väärakuseks, olgu see ennast täis õginud punkari ebardlikkus või siis haisva ja räpase, asfalteeritud kõnniteel oleva kerjuse oma.”
“Kas te räägite disharmooniast?”
“Kõik, mis on ebaharmooniline, puudulik või üleliigne, viib alati haiguste ja väärastusteni, ja kindlasti, surmkindlasti sureb see aja jooksul välja.
Jumal on Õiglus. Aga Õiglus- see on Mõõdukus. Mõõdukus põhineb aga sellel, et võtta võib ainult seda, mida oled ära teeninud, välja teeninud. Kui kiirustades oledki Elult midagi Avansiks võtnud, siis rutta tasa teenima, muidu on su hing orjuses seni, kuni sa pole tasunud!
Mis on Puhas Inimene? See on see, kes on oma võlad tasa teeninud. Luuka evangeeliumis on öeldud, et inglid laulsid Jumala auks. Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu inimeste seas, kellest Temal on hea meel! … Hea Meel!
“On need need inimesed, kes ei ole orjuses?”
“Jaa, selline inimene ei ole enam ori. Ta on Looja. Tööinimene! Vaba. Ta on Jumala palge ees puhastunud.”
“Ja Jumal täidab ta soovid?”
“Mõistlikud soovid täidab.”
“Kuid on ju ka mittemõistlikke soove?”
“On. Ainult et siis annab Jumal vastu kaela. Ja väga valusalt.”
“Vabandage mu ebaviisakuse pärast, kas teie olete vastu kaela saanud?”
“Olen saanud, saan ja hakkan saama. Selline on meie rist. Me üha laiskleme, kaldume teelt kõrvale, andes loodule isikliku varjundi, unustades Jumala.”
“Kuidas sellest aru saada?”
“Kui räägin ja tegutsen enda huvides, ignoreerides seda, mida sosistab mulle läbi Südame Jumal, Maailm, Looja.”
“Sosistab?”
“Jaa, Pluuto sosistab.”
“Millega see sosin sarnaneb?”
“Hõõguvate süte sisinaga tuule käes… Kuid harva, kui keegi seda kuuleb…”
Nad istusid lõkke ääres tükk aega vaikides. Vanataat ja noormees.
“Kuidas näeb välja karistus, Taat?”
“Alul osutatakse veale hoiatavate märkide kaudu.”
“Kass läheb üle tee?”
“Jaa. Kui sa ei pannud tähele ja ei kuuletunud sellele, siis saad tunda väljastpoolt tulevat ebameeldivust, mis on seotud sinu varaga. Kui sa ei pane ka seda tähele, teeb Jumal nii, et su vaim langeb, tekib depressioon. Eirad sedagi, karistatakse hinge ja tundeelu. Kurbus ja kannatus tulevad su juurde. Kui ei pane neidki tähele, jõuab Jumal sinu kehani, oma viimase instantsi juurde. Ja nii, et seda on raske parandada!”
“Kehalised haigused – kas see on viimne karistus?”
“Jaa, see on häbiväärne karistus rumalale ja tundetule olevusele. Sellepärast on vaja kiirustada end puhastama ja ravima, ja tähelepanelikult tuleb jälgida Märke.”
“Mis need “märgid” on?”
“Kõik, absoluutselt kõik, mis meie ümber on! Kui oskad kõrvutada oma mõtteid, tegusid ja tundeid väliste märkidega, saavutad Inimeseks, Loojaks kutsutud olendi loomuliku Võimsuse, ja su selline Tee on Jumalale ligemal. Väike on Suures ja Suur Väikeses.
OSKA VAADATA MAAILMA ENDA ÜMBER, kuid alati pea meeles ka Iseennast. Sa oled vääriline osa Jumal- Loojast ja loodud Tema näo järgi…”
66. LODJAPUU.
Punetav Lodjapuu… Kas ta ei võiks saada meie kandi sümboliks? Juba muistsetest aegadest peal on elustava veega kaevude juurde istutatud Lodjapuupõõsas. Kasakad käisid seal vett joomas ja oma hobuseid jootmas…
Elav vesi ja Punetav Lodjapuu, millel laulab Ööbik… Taat näebki vaimusilmas Kasakat, kes oma Ratsust sõpra joodab…
Suur Jõud on nendes väikestes punastes marjades! Taat on sellest juba rääkinud. Kuidas vaid meie, teadmatud, oskaksime seda Jõudu mõistlikult kasutada?
Istudes Kaevu kõrval, mille Taat on kunagi ammu-ammu ise kaevanud, tema oma kätega meisterdatud pingil, tema istutatud lodjapuu all, esitasimegi selle küsimuse meie – ja arvan, et teiegi poolt – austatud Taadile.
“Pojake, selle puukese kasutamiseks on palju võimalusi. Pruugitakse nii juuri kui ka lehti ja marju. Ainult et mina suhtun Lodjapuusse omamoodi. Mina kasutan ainult tema vilju.”
“Miks ainult vilju?”
“Koor on taime nahk. Ma ei soovi asjata hävitada elu, kui saab läbi ajada ka viljadega. Kõige õigem ongi ainult vilju kasutada.”
“Aga kuidas siis on lood Naistepunaga?”
“Ma , pojake, ei murra kogu taime. Nopin ainult natuke õisi ja murdekohta praavitan süljega. Naistepuna on minu ustav vana Sõber. Seepärast ta lubabki mul kohelda end võrdlemisi karmilt. Kuid Lodjapuu marju ma ka solvata ei taha, kui ütlen, et Naistepuna on mulle lähem. Ärgu solvugu Pähklipuu. Astelpaju, Pune, Vaarikas, Sõstar ega ükski mu paljudest Sõpradest!
Nad kõik on suurepärased oma kasulikkuse poolest, kui inimene suhtub neisse austuse ja kohese tänulikkusega.”
“Kuidas te, vanaisa, Lodjapuud kasutate?”
“Lodjapuu vilju kasutan sügistalvisel ajal oivalise vahendina jõu tugevdamiseks ja mitmesuguste haiguste ravimisel, mis tekivad külmast ja rõskusest. Punane Tuline ravib niisket Külma.”
“Kuidas te Lodjapuu viljadest ravimist valmistate?”
“Kõigepealt palu taime neid endale kinkida. Seejärel pese neid puhtas külmas vees ja puhasta rootsudest. Pane taldrikule ja kuivata päikese käes. Pärast võta portselanist või savist kausike ja puust nuiaga tambi marjad pudruks. Läbi marli kurna viljaliha mahl emailnõusse ja puista see tublisti suhkruga üle. Lase päev seista, siis vala purkidesse, sule hoolikalt kaanega ja pane külmkappi. Jõud on tarvitamiseks valmis. Said aru, tudeng?!
“Kuid kuidas seda kasutada?”
“Keevasse vette pane üks-kaks lusikatäit – ja Ole Terve! Ainult et mitte rohkem kui kaks tassi päevas! Ülemäärane Jõud on sama ohtlik kui puudujääk.”
“Millega siis ülemäärane Jõud kahjustab?”
“Tahtmisega seda ilma vajaduseta tarvitada. Näiteks tahad kedagi läbi peksta või siis noorest peast minna tüdrukuid jahtima.”
“Mis sellises jahis siis halba on?”
“Halb on see, et eesmärgiks ei ole Sõpra leida, vaid lihtsalt seksuaalsel teel vabaneda liigsest jõust. Mõistad?”
“Mõistan. Kuid veel Lodjapuust. Kui palju on neid purgikesi ühe inimese kohta hooaja jooksul vaja?”
“Üks kuni kaks liitrit täiskasvanud inimese kohta, mitte rohkem!
Ja ära uut Sõpra unusta. Kui kasutad Lodjapuud, tema Jõudu, ära unusta ka tema eest hoolitseda, ja kas või mõnikord harva räägi südemest selle imelise Taimega. Selle eest peab ta sind alati meeles ja õnnistab sind. Ja ka aitab, kui see on hädavajalik…”
67. HÄDAVAJALIKKUS.
“Mul on kerkinud küsimus, vanaisa!
Kas on õige kasutada oma lähedasi Jõu allikatena?
Kas ei ole patt, kui ema võtab Jõudu oma lapselt?”
“Ei ole mõistlik otsida otsa ega äärt Maailmal, mil ei ole algust ega lõppu nagu rõngassaial. Difusioon on pidev ja kulgeb Emalt Pojale või Pojalt Emale. Seadus on selline, ja teist ei ole lihtsalt antud… Kuni sa veel ei oska kõndida, kannab Ema sind kätel ja toidab oma ihuga. Kuid mõõdub aeg, ja Poeg hoolitseb oma vanemate rahuliku vanaduspõlve eest. Tema viib ka nad viimsele puhkepaigale…”
“Kuid moraal?”
“Moraal – see on see, mis kellelegi kasulik on. Elul on omad S e a d u s e d. Ja Elu seadused on v ä ä r a m a t u d…
Varem või hiljem hakkab iga tarbija loovutama, kas siis vabatahtlikult või vägivalla toel. Kes on vägisi võtnud, sellelet ka vägisi võetakse. Kellele on antud, see annab ise ära. Kes on palunud, sellelt palutakse tagasi. Sellega valmistatakse ette tühjust – uue toitaine tarvis.”
“Kuidas seda mõista?”
“Me hingame. Sisse ja välja. On öö ja päev. Seepärast vaigista oma duaalsust, silmakirjalikkust Päeva ees ja Öö needmist. Sest päev väsitab sind, aga öö annab puhkust…”
Taat jäi mõttesse ja istus tükk aega vaikides. Õpilane ei söendanud Teadmataati küsimustega tülitada ja ootas kannatlikult.
“Ma jutustan sulle nüüd midagi.
Kunagi noorpõlves sattusin ma oma perekonnast eemal olles väga raskesse situatsiooni. Ma olin hingeliselt täiesti läbi: tuli palju ravida, täiesti ilmapuhkuseta. Ühel ööl keeras Vaimupööris mu hinge segi. Nägin, kuidas toimus kahestumine, ja mu hing hakkas lahkuma minu “seaduslikust” kehast. Ma ei tahtnud seda! Hakkasin mõttes Jumalat paluma ja püüdsin teha Ristimärki… kuid käsi ei liikunud… Olin nagu kinni naelutatud… Ja siis … Minu ette ilmus mu vanema tütre kuju ja ma avasin silmad. Jõud raputas voodit ja see kõikus. Kui voodi rahunes, rahunesin ka mina: ma olin jälle oma kehas. Olin kehas…
Kui koju jõudsin, sain teada, et tütar oli nendel öödel halvasti maganud ja nutnud. Kolm ööd… Tema mu TAGASI TÕI, minu oma Tütrekene.”
“Kas tema jõud päästis teid?”
“Jaa, tema armastus isa vastu hoidis mind selles maailmas kinni. Tema Päike…. Oma tervise hinnaga, oma jõu hinnaga…”
“On see kahjulik?”
“Kahjulik, kuid mitte hullem, kui jääda ilma isata.”
“Aga kas ta teadis sellest?”
“Ta oli kaheaastane pojake! Liiatigi ei tea inimene peaaegu mitte midagi maailmadest oma ümber ja leondamatutest niitidest.”
“Kas Osaduse Niitidest?”
“Osaduse Niitidest… Tal oli siis lihtsalt paha magada, aga võib-olla olid hoopis halvad unenäod…”
“Kas niisugust asja juhtub sageli?”
“Jaa, inimeste elus tuleb seda sageli ette. Ainult et nad ei mõtle selle üle, ei aima. Sellisel viisil päästame meie teisi ja niisamuti päästavad nemad meidki. Me ei tea vaid seda… paljutki ei tea…
Vähe, väga vähe teab inimene…”
“Aga teie, vanaisa?”
“Mina olen nagu teisedki… Kuid… Taat on Taat: on nii Vanust kui ka Halle Juukseid. Vaat nemad juba teavad rohkem, nemad teavad KÕIKE.”
68. VAARIKAS.
“Vanaisa, eile te rääkisite, et Jõu kogumiseks on kõige parem korjata taimede vilju. Kuid ma mäletan, kuidas te kevadel jootsite mind vaarikavarre teega.”
“Kas ma olen sul keelanud kasutada Loodust? Tähtis on see, kas sa oled leidnud P õ h j e n d u s e o m a t e g e v u s e l e. Kõik, mis on põhjendatud, on mõistlik. Kuna sa küsisid Vaarikate kohta, siis minule on kõige kasulikumad just varred, mis lõigatud sügavast metsast kevadise Pööripäeva aegu.”
“Miks nii?”
“Sest need varred on meie Päästjad talvisest kurnatusest. Vaarikavarte tõmmis annab organismile uut Jõudu, päästab teda laastavast jõuetusest, andes vitamiine. Elujõudu.”
“Kas korjama peab kindlasti Pööripäeva aegu?”
“Ei, kuid nii on kõige parem.”
“Miks?”
“Neil päevil on Jõudude eriline harmoonia. Neil päevil leitakse ka Lõhestatud Puu.”
“Mis see veel on?”
“Sellest räägime teine kord. Parem ära kiirusta ja keskendu Vaarikale.”
“Kas kindlasti peab metsa minema või võib võtta ka oma aiast?”
“Kust tahad, sealt ka otsi. Võta kasvõi talvel. Saladus peitub Jõus. Kõige rohkem on Jõudu seal, kus käib vähe inimesi; nad kurnavad Jõudu.
Sellepärast ongi parem otsida kõrvalistest metsikutest kohtadest.”
“Kui palju neid vaja on?”
“Minu ja minu pere jaoks aitab 10 – 15 varrest. Üks vars päevas tervele pere peale.
Aga veel pead sa meeles pidama, et võtad metsa kaasa natuke Jõudu kevadiseks taastumiseks.”
“Ja missugune Kingitus metsa kõige rohkem rõõmustab?”
“Ükskõik milline, mis tuleb südamest. Võid tuua ja metsas maasse kaevata vanu kasutamata jäänud maarohtusid, kändudele panna leivatükke loomade ja lindude tarvis, oravatele pähkleid…”
“Aga kuidas seda jooki valmistada?”
“Keedad varretükke kaks-kolm minutit, ja siis las jahtub, kuid jäägu soojaks. Tähtis on ka varsi õigesti säilitada. Tulnud metsast, lõika oma noaga nad kahe-kolme sentimeetri pikkusteks, pane purki, sule kaanega ning pista külkappi. Sellisel juhul nad jäävad Ellu ja annavad sulle Jõudu.
Jõudu, mida on kevadel nii vaja.”
69. KIRURGIA JA HING.
Ega te ei ole unustanud, millele Taat vihjas? Kas ma ei saanud õigesti aru või siis Taat tõepoolest ütles, et võiks kaasa aidata onkoloogiliste operatsioonide järgsete haigete eduka taastusravi mõistlikul korraldamisel?
“Kirurg – see on Õiglane Pluuto, Meister. Hing on Neptuuni, Kaastunde ja Armastuse valdkond. Nende kahe ühendamine ühel ja samal töökohal annab garanteeritud edu.”
“Isegi onkohaiguste ravimisel?”
“Jah, pole vahet, mis haigus on. Kui Kirurg teeb oma tööd hästi ja täpselt ning Halastajaõde pärast seda lisab õigesti ja Hingega oma osa, siis toob see kindlasti Tervenemise.”
“Kuidas peab Kirurg töötama?”
“Karmilt, täpselt ja laitmatult. Ilma emotsioonideta, külma jäisusega. Skalpell on Meistri käepikendus. Täpselt, kõrvalekaldumatult, haletsuseta tehtud tööd – vaat mida nõustakse Kirurgilt.”
“Miks haletsuseta?”
“Käsi hakkab värisema, ise kõhkleb – sellest tuleb ainult kahju. Haletsus on Halastus. Halastjaõde annab võimaluse, lootuse. Ta äratab inimeses magava hinge. Mitte manitsustega, vaid oma kohaloleku difusiooniga ja ennast-salgavusega, puhta Hinge isikliku eeskujuga ja tööga, hoolitsedes iga abivajaja eest… Nagu nunn…
Ärata inimeses hing – ja ta saab terveks…”
“Aga kuhu jäävad arstirohud?”
“Ka need on vajalikud. Kuid – spetsiaalsed rohud! Need, millel on saladus.”
“Milles peitub nende saladus?”
“Kätes, mis neid valmistavad. Ravimise edukus ei sõltu ainult ravimi koostisest, vaid lisaks ka nende käte puhtusest, mis selle on valmisanud. Saladus on ka aines, millest rohi tehtud. Saladus on samuti selle aine hankimise tingimustes.”
“Kas te konkreetsemalt võite sellest rääkida?”
“Kas sul pead ei ole otsas? Mõtle! Kõik on juba ära räägitud. Liiatigi ei näe ma siin veel inimest, kes oleks asjast huvitatud, nagu oli lubatud, “heitis Taat muigelsui nalja. “Jah, pojake, varsti toimub meditsiinis terve revolutsioon. Ning selles mängib peaosa just Kirurgia ja Halastuse, Skalpelli ja Rahvameditsiini ühendamine. See liit avab inimeste massilise tervenemise ajajärgu. Millel see algab? Nad juba otsivadki teineteist ja päris varsti k o h t u –v a d .”
“Nagu pruut ja peigmees?”
“Kohtuvad ja moodustavad paarid. Ja nende abielulised töised liidud on õnnelikud. Külmas ja Soojas, Jää ja Tuli. Kirurg ja Meditsiiniõde.
Mis on, tudeng, sa ei usu taati?
Aeg näitab sulle seda varsti.
Pea püsti, tudeng!
Elu on ilusam, kui sina temast mõtled, ilusam sellest, kuidas sina teda näed. Tee silmad rohkem lahti – ja sa veendud, et ta on ilus, kuigi KARM ja HALASTAMATU nagu Meisterkirurgi Skalpell…
Ilus Halastajaõega, Kaastunde ja Armastusega…”
70. MESI JA PÄHKEL.
Taat võttis oma nahksest rännupaunast Pähkli ning asetas enda ja noormehe vahele.
“Kas sa sellest Sõbrast tead midagi?”
“Pähklist? Tean, et pähkel on meega väga maitsev…”
“Pähkel on Materjal. Mesi – Meister. Kuid kas sa ka tead, et neid ei tohi omavahel segada?”
“Miks?”
“Sest Pähkli koor on tugev mürk ehk Surnud Vesi. Ta puhastab hästi organismi nõrkadest ja kahjulikest ainetest. See, mis on koore all, on Elav Vesi, uus materjal selle asemele, mis on end juba ära kurnanud, läbi töödeldud. Süües tuuma tervelt ära, me puhastame organismi vanadest rohtudest, anname talle uusi ja värskeid aineid. Ja alles pärast seda, kui oleme pähklituuma ära söönud, võime võtta lusikatäie Mett. Mesi on Elav Meistrimees, kes sätib Pähkli elava materjali laitmatult paika!”
“Aga kui enne süüa Mett ja pärast Pähklit?”
“Rikud Seadust ja ei saa maksimaalset kasu.”
“Aga kui see kõik veega alla rüübata?”
“See on hüva. Eriti, kui vesi on Allikast. Selline toit annab mitte ainult suurt ravivat, vaid ka lihtsalt tugevdavat efekti. Seda enam on see vajalik ja kasulik talvel.”
“Kui palju peab mett ja pähkleid varuma?”
“Kui sa päevas sööd kolm pähklit ja võtad teelusikatäie Mett, siis sellest piisab täiesti. Kui pidada sihukest “söömaaega” kas või kord päeva jooksul, siis ei ole vaja mingisuguseid teisi teesid ega rohtusid tarvitada. Sa lihtsalt ei muutu nõrgaks.”
“Kas siis nii lihtne on olla terve?”
“Jah, kui sa oled Mee ja Pähklid muretsenud ausal teel, teenitud raha eest. Kuid see ei ole veel kõik! Pähkel on Kolmainsus: kõva koor, ristjas südamik ja tuum.
Põletatud pähklikoore tuhk ravib nahavigastusi ja haavu. Piiritusetõmmis südamiku vahekihtidest ravib südamehaigusi, tuum aga tugevdab mõtet ja aru. Tuumal on eriline saladuslik side Ajuga.”
“Heameelega tahaks sellest rohkem kuulda. Kas räägite?”
“Nuputa ise. Põhilise ütlesin ma ära. Kordan:
Koor – kehale.
Südamiku rist – Südamele.
Kaks paari vilju – Ajule.
Ilmuta nutikust, las onu Pähkel ise täpsustab sulle, kuidas ja millal võib teda Abilisena kasutada.
Õigus ju, Pähklike? Ega Taat oma vana peaga ei lobisenud välja midagi liigset?…”
